Tänane sünnipäevalaps Mart Sander: tunnen natuke teatud sarnasust Raimond Valgrega

Tänane sünnipäevalaps Mart Sander on oma mitmekülgse loomekarjääri jooksul korduvalt Raimond Valgre loomingut esitanud, lahti mõtestanud ja populariseerinud. Foto: Erakogu

Tänane sünnipäevalaps Mart Sander on oma mitmekülgse loomekarjääri jooksul korduvalt Raimond Valgre loomingut esitanud, lahti mõtestanud ja populariseerinud. Kui 10 aastat tagasi andis ta Bel-Etage Svingorkerstriga välja albumi «Raskete aegade laulud – Valgre ja sõbrad», siis 19. oktoobril esietendub Kaja kultuurikeskuses Sanderi sulest sündinud «Peaksime rääkima Raimondist», tähistamaks armastatud helilooja 110. aastapäeva.

Uurisime autorilt, kuidas Valgre teda läbi aja inspireerinud on, mis ajendas seda näidendit ette võtma ning tema käsiloleva doktoriõppe kohta Balti- Meedia ja Filmikoolis.

Milline loominguline roll sulle elus praegu rohkem väljakutseid esitab – filmitegija, kirjutaja, muusiku, lavastaja või hoopis kunstniku oma?

Mul on elus nii-öelda mitu paari kingi, kuhu astuda. Ja vastavalt kingale muutub ka minu funktsioon. Kui paned kummikud, siis ei lähe maratoni jooksma, ja kui paned naelkingad, ei lähe lehma lüpsma. Ja kui paned suusasaapad või ujumislestad – siis saad ikka teha ainult midagi väga konkreetset. Aga eri olukordades on need erinevad jalavarjud väga mugavad. Ma tunnen end samuti: kui mul on vaja kirjutada, siis ma teen seda ega mõtle näiteks maalimisele, ja kui on vaja muusikat luua, siis ma ei mõtle lavastamisele. Need loomefunktsioonid võivad muutuda väga tihti, aga need on siiski kõik üks lahutamatu osa minust ja sellest tervikust, milles moodustub Sander.

Sinu hariduskäiku vaadates võiks väita, et oled eluaegne õpilane, tudeerides praegugi Balti Meedia- ja Filmikoolis doktoriõppes ning tegutsed nüüd ka külalislektorina. Mis on sind innustanud just Eestis nii mitmekülgset loomingulist kõrgharidust omandama? Milliseid rõõme ja väljakutseid oled avastanud õpetaja rollist?

Õpetades õpid – see on ju vana tõde. Isegi veel minu vanuses. Mul on jah rekordpikk tudengipõli – osaliselt sellepärast, et mu varajane karjäär (alustasin muusiku ja näitleja karjääri juba keskkooli lõpuaastail) segas õppetööd; osaliselt, kuna enamikus ülikoolides hakkas mul lihtsalt väga igav. Minu jaoks haridus kui «paber» ei ole kunagi oluline olnud, aga meie ühiskonnas on see viga. Olin juba oma kakskümmend aastat edukalt tegutsenud, kui minusse suhtuti ikka kui mingisse tüütusse amatööri, kes üritab trügida «professionaalide» – ehk siis kõrgharidusega inimeste – liivakasti. Tegelikult ei ole see suhtumine ka praegu, kuu aega enne seda, kui loodetavasti omandan doktorikraadi, kuhugi kadunud.

Kõik riiklikud fondid ja rahastuskanalid on mulle eluaeg lukus olnud. Arvutasin hiljuti kokku, et olen tänaseks tootnud filme ja sarju täpselt 24 tunni ulatuses – terve ööpäev! Samas olen ilmselt ainus filmitegija Eestis, kelle riikliku rahastuse kogusumma on täpselt null eurot ja null senti. Kui aus olla, motiveeris mind sellel haridustee lõpuspurdil eelkõige soov olla kõrgemini kvalifitseeritud kui need «professionaalid», kes minu erialalist saatust otsustavad.

Aastate vältel oled korduvalt Raimond Valgre loomingut esitanud ja eri vormis publiku ette toonud ning nimetanud teda ka «justkui nagu meie oma Jeesuseks». Meenub sulle ehk oma esimene mälestus tema teostega?

Kas ütlesin tõesti nii? Päris tabav võrdlus! Valgre on tõepoolest selline süütult kannatava inimese võrdkuju, kes aga ainult tänu oma surmale suudab oma sõnumit laia maailma viia. Oleks Valgrest saanud väärikas vana «seltsimees komponist», võib-olla ta ei kõnetaks praegu. Me ei tea täpselt, miks ta hukkus. Oli see vankumatu sirgeseljalisus või hoopis minnalaskmise mentaliteet ja laiskus? Kunstiline surnuks igatsemine või lihtne surnuks joomine? Eks meie uus lavastus üritabki seda lahata, jälgides Valgre allakäiku seekord läbi tema kõrval olevate inimeste silmade ja tegude.

Mart Sanderi sõnul on Raimond Valgre tema jaoks justnagu alati olemas olnud Foto: Erakogu

Üritan meenutada, millal kuulsin Valgrest esmakordselt – aga ei suudagi praegu. Ta on justnagu alati olemas olnud. Vähemalt sellised laulud nagu «Sinilind» ja «Muinaslugu muusikas», mis minu lapsepõlves tihti raadios kõlasid. See oli Valgre taasavastamise aeg, aga ma usun, et noorteni aitas Valgre loomingut tuua suures osas ansambel «Modern Fox» ja meie versioonid sellisest lugudest nagu «Helmi». Esimese versiooni «Helmist» salvestasin, kui olin 18-aastane. Hiljem olen seda laulu veel kolm korda salvestanud.

Oled ka öelnud, et muusikalises mõttes ei olnud Valgre geniaalne, vaid lihtsalt hea helilooja, kes varjutas ära paljud teised head heliloojad sellest ajastust. Kes sinu meelest Valgre varju on jäänud?

Üks täiesti unustatud helilooja on Arnold Siirak, kes kolmekümnendatel domineeris Eesti kerge muusika areenil – aga praegu ei mäletata pea ühtegi tema laulu. Usun, et taasavastamist vajaksid eelkõige ka Boris Kõrver ja Evald Vain – nemad olid Valgre kaasaegsed, toona isegi «ametlikult» kõrgemini hinnatud. Mõlemad väga peened heliloojad – korralikud konservatooriumi haridusega mehed, kes vahest lahendavad harmoonilisi käike palju lihtsamas ja loogilisemas võtmes kui Valgre, kelle signatuur on alati pisut otsiv ja heitlev «paks» harmoonia. Lisaks on Kõrveri ja Vainu laulutekstid sageli paremad: Kõrver lõi oma esimesed laulud, nagu eepiline «Ebatruudus», Gerd Helbemäe, väga kvaliteetse poeedi tekstidele. Vainule aga kirjutas ülimalt tundlikke laulusõnu tema abikaasa, baleriin Erika.

Valgre kirjutas eluaeg ise endale laulusõnad – neis on talle omast naiivsust ja kohati primitiivsust ning harva on seal suuri poeetilisi kujundeid. Aga tänu sellele on tema laulud nagu tema päevik – neid lugedes võib väga täpselt mõista, milline periood tema elus valitses. Ehk siis – geniaalsus ja legendaarsus ei ole mitte sellised abstarktid, mis viitavad täiuslikkusele. Sageli on normist kõrvalekaldumine, isiklik puude, just see, mis eristab ühe looja loomingut teiste, võib-olla veatumate loojate omast.

2013. aastal andsid Bel-Etage Swingorkestriga välja albumi «Valgre ja sõbrad: Raskete aegade lalulud». Mis on ajendanud sind Valgre loomingut ja lugu läbi aastate publikuni tooma?

Valgre ei tohi muutuda museaaliks – tema muusika peab elama. Ja mitte ainult «hitid» – tegelikult lõi Valgre üle 100 laulu, nii et mitmed on veel «nukkuvas staadiumis» ja ootavad hetke, mil tiivad laiali lüüa. Meie uues lavastuses kõlavad just sellised lood – tahaksin loota, et need jõuavad ka nüüd avalikkuse teadvusse.

Mis sind Valgre loo juures enim köidab ja puudutab?

Eks ma natuke tunnen teatud sarnasust temaga, saan aru kui frustreeriv see on, kui sinu saatust otsustavad funktsionäärid. Tunnen Valgre loomingut hästi ja ega muud «lugu» väga teadma ei peagi. Saan aru, mis teda inspireeris ja kuidas ta seda inspiratsiooni loominguliselt väljendas. Arvan, et tean ka mõningaid Valgre saladusi – neist räägimegi näidendis.

Raimond Valgre saladustele heidab Mart Sander valgust uues näidendis «Peaksime rääkima Raimondist» Foto: Erakogu

Mida on Valgre, tema teekond ja looming sulle õpetanud?

Vast mitte andma alla. Sest vabatahtlikult ei taha ju keegi valida «suren noorelt, saan pärast surma kuulsaks» – teed. Oleks Valgre valinud mõne kompromissi, oleks ta kindlasti suutnud elada õnnelikuma elu. Iseasi, kes me täna temast räägiksime. Pikas perspektiivis on muidugi tähtsam minna olevikust ajalukku, olla see, kellest ka järgmine ja ülejärgmine põlvkond peab rääkima.

Milline on sinu varasem kokkupuude teater Nuutrumiga?

Teatriga – puudub, aga teatrijuhi Jaanus Nuutrega on tööalane suhe olnud alati hea. Varem olen mina teda lavastanud – nüüd on kavas vastupidine suhe.

Valgre lugu on jutustatud läbi aastate nii teles kui teatrilavadel lugematuid kordi, mis on «Peaksime rääkima Raimondist» juures teistmoodi? Millised olid sinu kui näidendi autori jaoks suurimad väljakutsed selles loomeprotsessis?

Kui Jaanus esimest korda pakkus välja, et kirjutaksin näidendi Valgre elust, siis ma mõtlesin, et seda pole väga mõtet teha. Neli näidendit/filmi on juba tehtud – mis sellest rauast ikka taguda. Ainus võimalus oligi leida mingi ootamatu rakurss, näidata seda elu hoopis teisest aspektist, lugeda Valgret «ridade vahelt» ja näha teda kui teistsugust inimest.

Jah, näha teda mõneti ka kui antikangelast, mitte kui romantilist printsi valgel hobusel. Sest meie põlvkond on tüdinenud kangelastest – «kangelane» on natuke selline poliitilis-ideoloogiline mängukann, kes sageli upitatakse pjedestaalile mingi maailmakuvandi esindajana ja selle kuvandi esindajate poolt.

Ajalugu saab jutustada mitte ainult läbi ülla kangelasprisma. Ajaloos on koht ka teistel – litsidel, reeturitel, kõrvaltvaatajatel. On tähtis mõista, et üks ei välista teist – geniaalne loomeinimene võib olla inimesena puudulik, halb. Mis kaalub üles meie eksistentsi – kas väärtus inimestena või väärtus loojana? Kui suudame käsitleda neid teemasid näiliselt tuttavat lugu jutustades, oleme oma funktsiooni täitnud.