KULTUURIS KUUM ⟩ Nädal Bayreuthis Aile Asszonyi hiilgaval debüüdil

Aile Asszonyi särtsu täis Gutrune rollis. Foto: Enrico Nawrath

Bayreuthi Wagneri festival on üks maailma kolmest kõige võimsamast ooperifestivalist ning selle avaõhtul on kõik kohal.

Nii riigimehed kui ka kunstnikud. Intendandid, dirigendid, teatridirektorid, järgnevatel aastatel lepingutega õnnistatud tulevased staarid, kes sel aastal saavad veel rahulikult inimeste vahel jalutada. Tennisestaarid, filmistaarid. Kõik on kohal – kes on ooperimaailmas keegi või Saksa maailmas keegi. Saksa teleuudistes on ainsa festivalina Bayreuthi kajastamas kõik peakanalid.

Helikopterid lendavad üle pea, turvateenistused on sulgenud selle Frangimaa väikelinna tänavad, tänaval sosistatakse, millised suurused on sel aastal avaõhtule tulemas. Kui mõni aasta tagasi juhtis avaõhtu esietendust Valeri Gergijev – omal ajal maailma mõjujõulisemaid dirigente, kes nüüdseks on sattunud kõikjal põlu alla –, loeti taevas koptereid kahe käe sõrmedel. Ise Gergijev kuigi palju proove ei teinud – seda tegid tema assistendid. Gergijev tuli esietendusele nagu kuningas oma õukonda vaatama.

Vanast kuninglikust meeleolust on siin palju alles, ehitas ju Richard Wagneri muusika jaoks selle meeletult kuulsa ooperimaja Baieri kuningas ise. Wagnerite perekond on Saksamaal siiani samasuguses staatuses nagu Inglismaal Windsorid. Nii ütleb juba saksa vanasõna. Avaõhtul kantud tualette on peaaegu võimatu kirjeldada: nii kirevad, nii kallid, nii pimestavad on need. Künkale viivatele teedele, kuhu on ehitatud ooperimaja ja mida rahvasuus «roheliseks künkaks» kutsutakse, on end sisse seadnud kliimaaktivistid. Politsei imekiirete liigutustega on nad mõnekümne minutiga ära viidud. See meenutab täpselt sama professionaalsust, kui näen, kuidas 1500 inimesega saalist toimetatakse üks proua, kellel on halb hakanud, kiirabi kätte nii, et enamik publikust ei taipa midagi.