ARVUSTUS ⟩ Kui Jason karvustas Kuldvillakut

Seni on Linnar Priimägi luules vähe kaasa kõnelnud. Foto: Madis Sinivee

Oma värskes luulekogus «Medeia» laseb Linnar Priimägi meil ette kujutada unenäolist stseeni. Kaugsõidulaeva Argose mast on murdunud. Üks argonautidest on seda karmil käel ülal hoidnud. Käemuskel veel pingutusest kaardus, kõnnib ta mööda rannaliiva, tema jalg paiskab põlglikult eemale adru.

Kivi tagant kargab välja pikkade blondide märgade juustega Medeia, kes kannab kuldset rannakleiti. Kui tuul sahistab selle kangaga, paljastuvad loomulikult ilusad jalad. «See on Kuldvillak?» käib argonaudil läbi pea. «Ei, Kuldvillak see olla ei saa, siis oleks ta villasem. Vast Helle? Chalkiope?» nimetab ta veel temale armsaid naisenimesid. Kaunitar astub ta ette ja näitab, et tal ei ole kavas võtta oma peploselt kraenõela ja teda sellega torgata, nagu ajaloolane Herodotos mõnede üleannetute naiste teguviisist täheldas. Nõidus aga juba toimib.