NÄDALA PLAAT ⟩ Kellele lüüakse tulekella? ehk kuidas Ruja end uuesti avastas

Haruldane foto taaskogunenud Rujast. Kontsert Haapsalu kultuurimajas 25. oktoobril 1985 Foto: Urmas Alenderi erakogu/Eesti Ajaloomuuseum

Eesti rahvusliku rokkmuusika roostevaba alustala Ruja päris kaht aastakümmet tegutseda ei saanud, aga on andnud kõne- ja avastamisainet juba kaks korda rohkem. Selle bändi puhul on täiesti selgelt eristatavad neli iseloomulikku ja omanäolist perioodi, mida ilmestavad muutused ansambli koosseisus ja repertuaaris. Eks igaühe jaoks ole see kõige õigem Ruja.

Bändi hilisesse ja ühtlasi viimaseks jäänud perioodi mahuvad albumile «Tulekell» kogutud salvestised aastatest 1985–86. Nende hulka kuulub vaieldamatut klassikat, aga küllap ka teenitult unustatud palasid.

1983. aastal oli Ruja tegevus põhimõtteliselt soiku jäänud, bändi moodustanud nurgelistel isiksustel oli liiga palju takistusi ühiseks sujuvaks veeremiseks. Uuesti tuldi kokku 1985. aasta algul. Ansambli tuumiku moodustasid siis vokalist Urmas Alender ja kitarrist Jaanus Nõgisto koos klahvpillimängija Igor Garšnekiga. Nendega ühinesid bassil Tiit Haagma ja trummar Toomas Rull. See koosseis sai tegutseda napilt aasta, nende lood kõlasid ilmselgelt teistmoodi. Mitmed toona loodud ja salvestatud palad lindistati 1987. aasta algul juba taas muutunud koosseisuga uuesti kauamängiva «Kivi veereb» tarbeks. Lugude «Pime sõda», «Valgusemaastikud» ja «Ahtumine» algvariandid on aga nüüd sellel plaadil olemas.