ARVUSTUS ⟩ Täna mängime Onu Bellat

Kertu Moppeli lavastuses «Onu Bella tähestik» teeb võimsad rollid Anne Türnpu (fotol Bella emana), Onu Bellat mängib oma tuntud headuses Tõnis Niinemets. Foto: Alana Proosa

Teater ei pea täpselt kopeerima, teater võiks panna vaataja nägema ja tundma, uskuma. «Onu Bella tähestik» aga ei pannud uskuma, vaid jäi turvaliseks jalutuskäiguks kostüümitoas, mille uksele on kirjutatud «Täna mängime Onu Bellat».

Eesti Draamateatri lavastusega «Onu Bella tähestik» on mitu probleemi: ma ei saa Kerttu Moppeli kui lavastaja ja teksti autori valikutest aru, need ei veena. Kõigepealt jäi ähmaseks lavastuse idee, miks ja millist lugu räägitakse ning kellele ja kellest. Kavalehel öeldakse, et aeg on edasi läinud ja see tähestik on mõeldud lastele. Siit järeldan, et lavastus pole Bella kaasaegsetele, vaid neile, kes on kuulnud midagi segastest 90ndatest, Bellast, aga isiklikku mälestust pole.

Lähimineviku mõtestamiseks sobib teatrivorm valatult, ent valitud lähenemine – kronoloogiline loo jutustamine, kus fakte ja fantaasiat segatakse, vahepausideks Bella armastatu Malle-Hiie Kiviketi (Inga Salurand) miniloengud või mõtisklused «aeg oli selline» – ei toiminud. Loengud võtsid tempo maha ning jätsid mulje, et kostüümivahetuseks on vaja lavaaega millegagi täita.