AK ⟩ Autor pole surnud, aga satiir on koomas

Mihkel Kunnus
, Fookuse Inimese ja looduse toimetaja
Copy
Foto: Artur Kuus

Laurie Penny ja Evelyn Kantemir-Bergholzi uued teosed viivad järelduseni, et siiras võuk-progressiivsus on teadlikust satiirist kohati koomilisem ja grotesksem.

Loen kaanetutvustuse ajel ostetud paksu punasekaanelist raamatut ja vaimus viirastub üks selle võimalik sünnilugu. Kaks metoodilist antisotsialisti, olgu nad ilukirjanduslikult Peetrid, näiteks E ja K, on seekord konjakiga liiale läinud ja kastanpruunidel nahkdiivanitel unne vajunud, jämedad sigarid sõrmede vahel suitsemas.

Ühe sigari hõõgumine jõuab klotsersõrmusega sõrmeni ja äratab julmalt selle kolmeosalises tviidülikonnas omaniku, ütleme Peeter E. Pigem ebameeldivat ärkvele ehmatust leevendatakse toekate kokaiinitriipudega, kummalegi kaks. See füsioloogiline olukord päädib selles, et ühele Peetrile tuleb välkidee kirjutada üks mahlakas võuk-feminismi paroodia. Teine, ütleme Peeter K, pühib kokaiinijäägid siidist ninarätiga oma MacBook Pro’lt ja võtab kohe vedu.

«Nii! Ta vanemad on jõukad ja haritud, näiteks Londoni advokaadid, ta ise selline toitumishäiretega nääps, juuksed kärtspunased ja tõsise isakompleksiga. Isa annab talle raha ja see tekitab tas vimma, sest va patriarh!» loob Peeter K raamistikku.

«Jah, ja ta on veendunud, et kapitalism on patriarhaat on fašism!» võtab Peeter E nagu lennult:

«Töö kui selline on fašistlik ja ainus tõeline antifašism on võuk-feminism. Kõik, mis maailmas on halvasti – halbuse tipp on mõistagi ajaloo kõige võrdõiguslikum ja vabam ühiskond ehk lääne ühiskond –, tuleneb valgete ülemvõimust, patriarhaadist ja kapitalismist.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles