AK ⟩ Võlurid, loitsud, vaimud ja kummitused mahlakas krimkakastmes

Ben Aaronovitch lugejatega kohtumas. Foto: Erakogu

Ben Aaronovitchi krimiromaan «Londoni jõed» on nagu Harry Potter täiskasvanud krimi- ja fantaasiakirjanduse sõpradele, kus möllavad ringi kummitused, jõevaimud, vampiirid ja võlurid. Viiteid briti kirjaniku J. K. Rowlingi kultuslikule romaanisarjale leiab arvukalt ning see pakub lugejale muhedat äratundmisrõõmu.

Kui laua peal on suvelugemise rivis suur kuhi krimkasid, siis nende seast valiku tegemine on parasjagu korralik peamurdmine. «Londoni jõed» oli oma järjekorda ootamas juba varakevadest saadik ning intrigeeriv sisututvustus oli seetõttu juba ununema hakanud.

Loo peategelane on põneva perekondliku ja geneetilise taustaga Peter Grant, kaheaastase katseaja lõpusirgel olev konstaabel, kes töökohustuste käigus satub mõrvapaika ning sealsamas kohtub oma esimese kummitusest tunnistajaga. Viimane on oma sõnul juba «need viimased sada ja kakskümmend aastat surnud olnud» (lk 16).

Konstaabli võtab enda juhendamise alla härrasmehest peainspektor Thomas Nightingale, kes juhib ühemehelist üleloomulike juhtumitega tegelevat politseiüksust. Uue ülemuse juures on palju salapära alates vanusest kuni Follyni – majani, milles ta elab – ning sealsamas vaikselt ringisiugleva, kõhedust tekitava majapidajanna Mollyni.