KULTUURIS KUUM ⟩ Kui oli keskaeg pime, siis kunst oli ilus ja julm

Absoluutset objektiivsust kunstiajalookirjutuses olla ei saa, sest me kõik oleme oma ajast puudutatud, ütleb «Eesti kunsti ajaloo» peatoimetaja Krista Kodres. Foto: Eero Vabamägi

Ilmunud «Eesti kunsti ajaloo» esimene köide püüab murda meelevaldset müüti pimedast keskajast, kujutades seda meid tänini mõjutava dünaamilise ja loomingulise ajastuna.

Kui mõelda keskaegsest kunstist, kangastuvad esimesena ilmselt kummalised ja inimnäolised kassid, kentsakad beebid ja kirikud. Ent mis meenub, kui mõelda keskaegsest kunstist Eestis? Kirikud, taalrid ja mündid või midagi hoopis suurejoonelisemat? Mingi kõle ja külm visuaal puunikerdustest, kirikuseintest ja põldu kündvast talupoisist?

Nüüd aga on võimalik saada Eesti keskaegsest kunstist tervikpilt, sest Eesti kunstiakadeemia, Kultuurkapitali ja SA Kultuurilehe ühisel ponnistusel on ilmunud «Eesti kunsti ajaloo» 1. köide, mis nimelt keskajale otsa vaatab.

Krista Kodres on «Eesti kunsti ajaloo» peatoimetajana tegutsenud juba 24 aastat. Idee tekkis tema sõnul Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis 1999. aastal ja selle taga seisis ka ise ühe köite autoriks saanud Juhan Maiste. Peatoimetajaks sattus Kodres kolleegiumi soovil. «Eesti kunstiajaloo» köidete taga on Eesti Kunstiakadeemia, ehkki raha on peamiselt tulnud Kultuurkapitalilt ning alguses ka teadusfondidest. Köiteid trükib ja haldab SA Kultuurileht.