ARVUSTUS ⟩ Vampiir läheb laevale ehk Kas sellist krahv Draculat me väärimegi?

Dracula rändab kirstus, mis arvatavasti on sama mugav kui Elroni istmed. Foto: Filmikaader

Maailma haaranud Barbie-hulluse taustal on paljudel küllap jäänud märkamata, et kinoekraanil näitab hambaid üks samavõrd kuulus, kuid palju süngemat sorti tegelaskuju, keda praeguseks kujutatud paarisajas filmis.

Keskpärane õudukas «Demeteri viimase merereis» võlgneb aga eriti palju ühele kõige esimesele «Dracula» ekraniseeringule, F. W. Murnau «Nosferatule». Kuna Dracula filmipärand ulatub saja aastani, tasub «Demeteri» valguses tagasi vaadata kuulsaima vampiiri teekonnale kinolinal.

Kui paljud kuulsamad «Dracula» filmiversioonid on võtnud nõuks ümber jutustada terve Bram Stokeri romaani, siis André Øvredali lavastatud «Demeteri viimane merereis» lähtub ainult ühest kõhedast peatükist, mis kirjeldab salapärase Dracula merereisi Bulgaariast Inglismaale. Laeval ei lase surm end kaua oodata, kui Demeter suundub merele ning meeskond ei oska aimata, et ühes lastiruumi viidud kirstus peitub vereimeja, kelle eest mere stiihias pääsu ei ole.

Stokeri romaanis ei ole Demeteri pardal enam ühtegi ellujäänut, kui laev Inglismaale jõuab. Laeval toimunust aitavad tagantjärele aimu saada ainult kirjeldused kapteni logiraamatust, mille leheküljed kõnelevad laeva kõige varjulisemates nurkades luuranud salapärasest mehest. Teisisõnu, ta on eriliselt nahaalne reisija, kes mitte ainult ei sõida ilma piletita, vaid ründab ka vastu ja mõtleb kogu laevameeskonnast kui oma tasuta Rootsi lauast.