INTERVJUU ⟩ Triinu Upkin: Eesti balletipublik ei ole loll, teda ei tohi alahinnata!

Triinu Upkini autorilavastuses «Läbimäng» saavad kokku kontsert, püstijalakomöödia, ballett, minimuusikal ja monodraama. Foto: Teele Toova

Triinu Upkin, Eesti Rahvusballeti kauaaegne tantsija, on astunud korraks koduteatri kaitsva tiiva alt välja ning kolinud oma loominguliste tegemistega nädalaks Estoniast põiki üle tänava, Sakala 3 teatrimaja saali, kus täna esietendub tema uuslavastus «Läbimäng».

Tegu on totaalse autoriteatriga, sest Upkin on ühtaegu «Läbimängu» produtsent, dramaturg, helilooja ja peamine esitaja, ta astub lavale nii tantsija, näitleja kui lauljana. «Läbimängus» saavad kokku kontsert, püstijalakomöödia, ballett, minimuusikal ja monodraama; teose dramaturgiliseks selgrooks on laulud Upkini äsjailmunud esikalbumilt «Kõikvõimalikkus».

Et selle stereotüüpe murdva teatrisündmuse kohta suuremat selgust saada, esitasin Triinule pärast esmaspäevast pikka proovipäeva mõned küsimused.

Vaatasin Estonia kodulehelt järgi: olete meie rahvusballeti baleriin alates 2007. aastast.

Jah, olen töötanud Estonias 16 hooaega, nüüd algab seitsmeteistkümnes.

Kui palju noore pensionäri staatuseni veel minna on?

Praeguse seisuga täpselt neli hooaega. Meil ei käi see arvestus mitte vanuse, vaid tööstaaži järgi. Selleks et balletitantsija hakkaks saama välja teenitud aastate pensioni, peab tal olema 20 aastat järjepidevat tööstaaži.

Kui suur see pension on?

Umbes-täpselt 300 eurot. Neil, kes töötanud natuke kauem ja kõrgema palgaga, võib see olla ka pisut – nii mõnekümne euro võrra – suurem. Kuna enamik balletiartiste töötab riigiteatrites kultuuritöötaja miinimumpalgaga kuus päeva nädalas sisuliselt hommikust õhtuni ning kõike muud ohverdavalt, siis pole selline tagantjärele kompensatsioon minu meelest sugugi teenimatu. Kuid paraku on tegemist minevikku vajuva traditsiooniga. Kui mul õnnestub need neli hooaega tantsida, siis mina seda veel saan.