Nädala lavastus ⟩ Laitmatu kehalisus ja kohalolu Triinu Upkini lavastuses «Läbimäng»

Triinu Upkini autorilavastuses «Läbimäng» saavad kokku kontsert, püstijalakomöödia, ballett, minimuusikal ja monodraama. Foto: Teele Toova

Eesti ballett sündis sõna- ja muusikateatri rüpes ning nende kütked on endiselt tugevad. Ei meenu ühtki teist maad, kust balletist oleks võrsunud nii palju näitlejaid, muusikuid, draama- ja ooperilavastajaid. Nüüd oleme tunnistajaks veel ühele sellisele muundumisele baleriinist musitseerivaks etenduskunstnikuks – lavastusega «Läbimäng» esitles oma laulude esik­albumit Triinu Upkin.

Lavastus on üles ehitatud laulukontserdi peaproovina, mille vältel artist omaloodud laulude vahel püstijalakoomiku stiilis räägib veidi iseendast ja oma karjäärist, tehes seda mitte ainult sõnadega, vaid baleriinile kohaselt ka liikumisega.

Nagu lavastusproovis ikka, toimub tegevuskatkestusi, et suhelda muusikutega (Rain Rämmal, Jaan Jaanson, Kaarel Liiv ja Eno Kollom), valgustajaga (Priidu Adlas) ja mitut rolli (lavapartnerit, repetiitorit, austajat, koreograafi) kehastava meestantsijaga (Marcus Nilson).

Triinu Upkin teeb kõike, st laulab, tantsib, mängib kitarri ja räägib enesestmõistetava sujuvusega, libisedes ühest rollist teise samasuguse sulavusega nagu treenitud tantsija ühest balletipoosist teise, luues laval ja saalis muheda meeleolu, mis jääb püsima ka tõsisemaid teemasid kratsides, nagu tantsijate igapäevane pidev riietevahetamine; püsiv võitlus iseendaga kehalises ja vaimses vormis püsimise nimel; mitmed rollid isiklikus, lavalises ja ühiskondlikus elus (ema, abikaasa, tantsija, koreograaf, kultuuriteoreetik, balletiliidu juht, tantsunõukogu liige...).