Läbi aastasadade on Eestis väärtustatud head haridust. Tehnilisi erialasid mindi Euroopa kõrgkoolidesse õppima juba 18. sajandil, ent kuni 19. sajandi keskpaigani olid minejad peamiselt baltisakslased. Alles 19. sajandi teisel poolel siirdusid esimesed eesti rahvusest noormehed Peterburi ja Riiga inseneriks õppima.
See raamat ongi peamiselt eestlastest, kes õppisid enne Teise ilmasõja puhkemist inseneriks või arhitektiks Euroopa tehnikaülikoolides ja tehnikumides. Põgusamalt käsitletakse baltisaksa, vene või juudi taustaga kaasmaalaste õpinguid.
Kuigi suurem osa tsaariajal insenerihariduse saanutest õppis Riias ja Peterburis, on raamatu fookus mujal Euroopas tehnilise hariduse saanutel. Sinna õppima minek oli keerulisem ja nõudis palju suuremaid pingutusi.
Euroopa esinduslikesse tehnikaülikoolidesse õppima läinud eestlased pärinesid paljudest ühiskonnakihtidest. Mõnedki neist pidid trotsima nälga ja ainelist viletsust. Sellest hoolimata toodi kodumaale kõige kaasaegsemad tehnika- ja inseneriteadmised, millega tagati Eesti majanduse kõrge arengutase kõigil peamistel tehnilistel aladel.