Trash: avaldan oma plaadifirma alt üksnes muusikat, mis endale meeldib!

Plaadifirma Trash Can Dance loominguline juht Gert (alias Trash) Moser oma kodustuudios. Foto: Erakogu

Tuleb tunnistada, et igal arenenud maitse ja missioonitundega melomaanil on mitte üksnes esinduslik kodune fonoteek, vaid ühtlasi ka oma plaadifirma, ajakiri, raadiojaam ja/või muusikafestival. Üks, kelle puhul see kriteerium tänases Eestis iseäranis hästi kehtib, on Gert (Trash) Moser – mees, kelle plaadifirma Trash Can Dance on ilmselt siinmail ühtaegu väljalasete hulgalt suurim, ent tiraažidelt väikseim.

Trash Can Dance on tegutsenud kolmteist aastat ning selle aja jooksul on tal olnud ligemale 400 väljalaset enam kui 200 artistilt – kõik üksnes kodumaised tegijad, kõik üksnes põrandaalune kraam.

Arvukatest analoogsetest leibelitest maailmas eristab Trash Can Dance’i eelkõige asjaolu, et Moser pole keskendunud mingi kindla žanri propageerimisele, arendamisele ja jäädvustamisele, vaid paneb helikandjatele – viimasel ajal üksnes kassettidele – väga erinevat muusikat alates gabber’ist ja grindcore’ist ning lõpetades kitarri-indie ja ambient’iga. Tema välja antud kraam on sageli nii poliitiliselt kui esteetiliselt ebakorrektne.

Enne kui läheme sisu juurde, räägime pisut formaadist. Pole vist liialdus väita, et teist on saanud Eesti muusika underground’is kassetiapostel ning kassetimaania iselaadne maskott.

Kas just apostel, aga ma olin vist tõesti üks esimesi, kes hakkas pärast 1990. aastate buumi kassette uuesti välja andma. Olin selleks ajaks hakanud ise uuesti kassette koguma, see formaat on mulle väga südamelähedane.

Kas võib julgelt väita, et kassett teeb tagasitulekut?

Kassettide väljaandmine, ostmine ja kuulamine on olnud viimase kümnendi jooksul järjest tõusuteel, kuid me ei saa rääkida sellisest renessansist nagu vinüüli puhul, sest tiraažid on siiani suhteliselt väikesed. Kuna ma ise elan kassettide maailmas ehk ostan ja müün kassette, loen uudiseid kassettidest ja olen mitmes kassettidest rääkivas meediakanalis aktiivne, siis tekib kergelt väärmulje, justkui oleksid need taas väga tähtsaks muutunud, aga tegelikult see nii ei ole. On küll varasemast populaarsemad, kuid seda tagasihoidlikul moel.

Mis hetkel ja millistel kaalutlustel te ise kassetiformaadi poole tagasi pöördusite?

Oma plaadifirma esimesed asjad andsin välja CD- ja CDR-formaadis. Põhjus, miks ma muusika väljaandjana kassetiformaadi poole pöördusin, peitub eelkõige selles, et ma ise kuulan kassette. Pealegi pole CDRi enam mõtet teha sellepärast, et kuulajad ei taha seda. Nad teavad, et need plaadid amortiseeruvad kümmekonna aastaga ära ja keelduvad masinas mängimast. Kui CDR peaks vastu, teeks ma neid mingil määral ilmselt kindlasti.

Kui oleks võimalus teha päris korralikke CDsid, poleks mul selle vastu muidugi midagi. Kuid paraku on see tänapäeval minu mahtude juures üsna utoopiline, sest miinimumtiraaž, mis tuleb tehasest välja osta, on sada eksemplari. Sellest lahtisaamine võtab seda tüüpi eksperimentaalse muusika puhul, mida ma annan kassetina välja näiteks 30 eksemplari, enamikul juhtudel lihtsalt liiga kaua aega.