Kuningas Leari ja ta lähikondsete saatus kattub üldistusjõuliselt praeguse maailma sõgeduse ja võimuhullusega: märksõna «absurdne» kordub laval refräänina. Absurd ja traagika põimuvad.
Kui meenutada Noormetsa «Othellot» (Vanemuine 2016 ja Raadioteater 2019), tundub vaistlikult, et tookord järgis ja varieeris ülekirjutus Shakespeare’i stiili nõtkemalt, et «Leari» puhul kujuneb peamiseks loo, sündmustiku vahendamine. Ent esmajäreldus võib olla petlik: repliike, dialooge, monolooge tuleb täie tähelepanuga jälgida, et aduda süsteemi. Näitlejatele on «Lear» nõudlik ülesanne, tihti pöörduvad võtmetekstid ja misanstseenid otse saali, otsekui oldaks ühtaegu rollis ja koorina kommenteerimas. See eeldab tugevat kontsentreeritust, et hetkekski ei katkeks tragöödia hingus. Esietenduse põhjal rolle analüüsida näib ennatlik, sõnastan mõned tähelepanekud, olles teadlik, et kümnendaks etenduseks võib tervik teisiti kristalliseeruda. Esmamuljes oli esimene vaatus löövam – koos teise vaatuse tormistseeniga. Hästi liigendab lavaväljal pinget muusika, korduvate saatusesahmakate ja ootamatute üllatustega.
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/09/05/15572645t1h14cb.jpg)