Kehalise autonoomia terviseks!

Karin Allik
, teatrikriitik
Copy
Hetk Meg Stuarti ja Damaged Goodsi lavastusest «Solos and Duets».
Hetk Meg Stuarti ja Damaged Goodsi lavastusest «Solos and Duets». Foto: Anja Beutler

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal on selleks korraks läbi. 20. sünnipäeva tähistanud festivali programm sai tänavu esimest korda kokku kollektiivse valiku tulemusena, otsustajateks üheksa Kanuti Gildi SAALi töötajat.

Nagu loota võis, kujunes vanuseliselt ja sooliselt mitmekesise seltskonna valik samuti mitmekesiseks, seda nii festivaliteoste sisult kui ka vormilt. Kui tahta neis eripalgelistes lavastuses (ja muudes performatiivsetes aktides) siiski midagi ühist leida, tasub vaadata kehade poole.

Miks kehade? Ühest küljest võib kehalisust nimetada läbivaks omaduseks kogu nüüdisaegses etenduskunstis. Jah, mõistagi leidub erandeid, ent üldistusi otsides võib üsna kindlalt väita, et etenduskunstis kasutatakse keha peamise väljendusvahendi ja peamise vastuvõtuvahendina sagedamini kui konventsionaalses sõnateatris. SAAL Biennaali teostes ei olnud keha aga vaid väljendus- ja vastuvõtuvahend, vaid ka teema – kehaküsimusega tegeleti kohati väga otseselt, kohati kaudselt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles