Kunst tõi rahva linnahalli

Edith Karlson, Õed, 2019 Foto: Photographer: Paul Kuimet

Afektiivsusele panustamine võib näituse kureerimisel osutuda kahtlase väärtusega käiguks, mis sama tõenäoliselt keerab kokku käki selle asemel, et autorite ja kuraatorite poolt soovitud rolli täita. Mõelge kasvõi sõnale «elamuskeskus» ning sellele pea automaatselt külge poogitavale halvale maigule.

Puhas elamus ja mõju on midagi kahtlast. Näitusel «Kaduvik» Linnahallis suudab kuraator Margit Säde laveerida oma valitud tööriistaga, mõjukusega, osavalt ja eelnev võrdlus jääb siinkohal üksnes äärmuslikuks näiteks.

Üha haruldasemaks muutuva võimalusena saab Säde näituse tõttu külastada ka Tallinna Linnahalli ning Raine Karbi omaaegne suurvorm on moel või teisel selle näituse eeltingimus. «Kaduviku» tuleb kiita märkimisväärse loetavuse eest, teades vaid pealkirja ja toimumiskohta kaob tulevase külastaja jaoks pea igasugune vajadus sissejuhatava teksti või kirjelduse järele, et rohkem mõista. Afekt pääseb mõjule.

Teosed «Kaduvikul» peaksid sarnaselt mõjuma. Kuigi me näeme mõningate tööde vahel vormilisi sarnasusi (loomapiinamisvideo ning telliskiviussid, rehvijäänustest sajajalgsed) on näituse tervik kontseptuaalne kordus. Mida muud on ühist mao kääridega lõhki käristamisel ning Ingel Vaikla nukral portreefilmil Linnahalli enda valvurist.

Kõige laiemas mõttes häirivat mõju esile kutsuvat kunsti on raske arvustada või soovitada, rohkem kui muude teoste puhul tuleb mängu isikliku meeldimise küsimus. Mitte, et mujal maitse ei loeks, vaid meeldimine muutub afektiivsusele üles ehitatud näitusel suuremaks teguriks, ilma vahetu meeldimiseta ei pruugi pahatihti teos isegi kohale jõuda. Teos ei pääse vaatajale ligi ja vastupidi, vaataja sümpaatia teose suhtes on siin mõistmise eeltingimus.

Cyprien Gaillard, Desnjanski rajoon, 2007 Foto: Paul Kuimet

Video ja eriti lühifilmide näitamine võib sellepärast iseäranis kannatada ning kahjuks kõige suuremaid kääre näeme Linnahallis erinevate videoteoste vahel. Cyprien Galliard’i «Desnjanski rajoon» on kui rusikas silmaauku, pooletunnine film, milles muu hulgas näidatakse massikaklust ja lastakse õhku paneelelamu, linastub Linnahalli tualeti peegelseinaga kätepesuruumis, peegel videot dubleerimas ning piklik ruum vaid võimendas teose psühhedeelset potentsiaali. P. Staffi «Venusel» esitatakse silmi lõhkuvalt kriiskavalt LED-ekraanilt, millele ei saa ette heita neutraalsust. Ülejäänud kaks videoteost, samuti pooletunnised Vaikla „Majavalvur“ ja Anu Pennase «Sõprus – Družba» linastuvad fuajee trepiaukudes teleriekraanidelt. Võrdluses eelnevaga ei kanna need valikud kahjuks välja just mõju mõttes.

Kui videoteosed paiskavad vaataja moel või teisel Linnahalli enda ruumist hetkeks välja, siis näituse skulpturaalne külg lõimub sellega nimme. Arusaadavalt võis enne külastust tunda muret, et äkki ei suuda kunst kohta ära täita? Ruum võib lihtsalt tööd ära süüa ning ise võimutseda, teosed jäävad pelgaks staffaažiks ning nende kohalolu kogumulje osana kõrvaliseks. Linnahalli fuajee teoseid suures osas ära ei lämmatanud ning alla ei surunud, installatsioonid ning skulptuurid suutsid kõikuva mängulisuse ning köitvusega enda asukohta ning näitamist õigustada.

Ehk silmapaistvaimaks saab pidada Edith Karlsoni silikaattellistest ning mördist mätsitud maokujusid, mis tänu mastaabile ning mitmekordsetele seostele vist paljudele tugevalt mõjusid. Hallis tehiskivimajas on hallid tehiskivikujud, isegi töövõttestik peegeldub. Maokuju puhul vältimatu ebaühtlane mört telliskividel manab esile lohaka müürsepa töö tulemuse, vildakad kivid annavad võrdlusele hoogu.

Felix Gonzalez-Torres, «Nimeta» (Me ei mäleta), 1991. Taustal Vanessa Billy, Lahkunud, 2021 Foto: Paul Kuimet

Karlsoni maod astuvad tõsisemasse võrdlusesse Vanessa Billy rehvijääkidest õudusloomadega («Kalaluud» ja «Sajajalgsed») aga mängivad ka sama kummalist mängu kui Billy itsitama ajav «Lahkunud». Taaskasutatud (loe: surnud) lindude sulgedest topitud rippuva pallipaari huumor on must, isegi haiglane kui teda kõrvutada ülejäänud näituse suhteliselt kaine meelega. Kas loomakarvade või nahkadega täidetud kerad oleksid ehk võikamadki?

Afekti enda ebakindluse ohvriks jäid aga näituse need tööd, mis iseseisvalt ei kahvatu, kuid mille puhul jääb vajaka otsesematest tugevatest seostest näituse teiste teostega. Hämaras fuajees külastajale antud taskulambi valgustatud tööd võivad kahjuks märkamatuks jääda, mõnest neist on võimalik mööda jalutada nagu näiteks suuremõõdulistest loomaskulptuuridest poleks.

Teistest justkui eraldi seisavatel töödel, mis haakuvad küll näituse pealkirja ja kesksete kontseptsioonidega, on vormiliste ebakõlade tõttu raskem oma koha eest võidelda. Liisa Hirschi «Lend», autori vana klaveri transformatsioon ennast mängivaks nukraks leierkastiks jääb vaieldamatult näituse kõige romantilisema teosena iroonilisemate ning ka otseselt vägivaldsemate tööde varju.

«Lennul» nagu ka Anna Škodenko otsekui kummitusi portreteeriv installatsioon «Kunagi ammu ma tundsin ühte inimest…» haakuvad valatult näituse juhtmõttega. Kuid afekti toetavad seosed kas teiste tööde, Linnahalli või mõlemaga ei tule nii selgelt esile ning mõju jääb nõrgemaks.

Kõige tugevamalt tõusidki «Kaduvikul» esile need teosed, mis suutsid oma afekti mitmekordistada kas läbi mängu, otsese transgressiivsuse või ennekõike mitmekordsete seoste läbi, taas ja taas oma mõju rõhutades. Näituse mõju publikule oli igatahes kannustav, siinkirjutaja külastuse ajal oli üks teos juba eemaldatud, keegi proaktiivne kunstivaataja oli kunstiga vääralt ümber käinud. Võime teatava julgusega eeldada, et ta toimis säärasel moel, mis teose jäädavalt kaduvikku kirjutanud oleks.

Barbezat-Villetard, Ilmastikumuutus, 2023 Foto: Paul Kuimet

Näitus

Kaduvik

Tallinna linnahallis avatud 10. septembrini