Maa laste sügis-rapsoodia

Hando Runnel on kui rahvalaulik, kes oma loomingusse sulandanud uuema rahvalaulu mustrit. Foto: Tairo Lutter

Siinse vastukaja (kaaskaja, refleksiooni) pealkirja kõik komponendid on Hando Runneli luules sedavõrd üldistava tähendusega, et igaühele neist võiks pühendada lahtiharutava mõtteetüüdi või koguni suurema käsitluse.

Maa kui talu ja küla, aga ka kodu- ja isamaa, ning veel kõrgemale tõustes – «Ilmamaa», kust omakorda alla vaadates avanev vaade väärib hümni: «Ilus maa». Lapsed kui sild kaduviku ja tuleviku vahel, armastuse viljad; lapsed kui keeleleidurid, mängulisuse hoidjad; lapsepõlv kui igavene mälestus. Sügis kui küpsemine, aga ka kui hüvastijätt suvega. Elusügis kui tagasivaade ja kokkuvõte; leebumine ja lootus.

Ja lõpuks rapsoodia. Runneli luule ja laulud kui Eesti rapsoodia. Runnel ise kui ränd- ja rahvalaulik, kes oma loomingusse sulandanud uuema rahvalaulu mustri; edasi arendanud või tagasi kerinud vanu ütlemisi, teiste luuletajate värsiridu, improviseerinud kinnisväljendite peal, pununud kirevaid kujundeid, kirjutanud tekste («Avalikud laulud», 1970 ja «Lauluraamat ehk Mõõga­neelaja ehk Kurbade kaitseks», 1972), mille 1970. aastatel ristisid vennad Sarved (Heno, Tõnn ja Mikk) «runneldusteks». Ei ole teist eesti luuletajat, kelle luuletusi oleks nii palju viisistatud.