Ei ole üksi ükski kolgas!

Contra esinemas tänavu kevadel Tartu kirjandusfestivalil Prima Vista. Foto: Kristjan Teedema

Contra on moodne rahvalaulik, lorilaulu ajaloolise traditsiooni viljakas hoidja ja edasiarendaja, hea-tuju-luule raskekaalu suurmeister, kes tootnud aastakümnete jooksul tööstuslikus koguses vemmalvärsse. Tema uus luulekogu «Kohalik elu» teeb poeetilise tiiru risti-rästi läbi Eestimaa.

Margus Konnula (snd 1974) tuli Contra pseudonüümi all suurde kirjandusse 1995. aastal esikkoguga «Ohoh!». Ja ohoh! see oli, sest tema hääl kõlas meie tollases luulepildis värskelt; selles olid – ja on siiani! – segamini laste- ja lorilaulu stilistika, lennukad parafraasid, kergelt punkiv ja eneseparoodiline autorihoiak ning vastupandamatu veetlusega vemmalvärsilikud riimid.

Mäletan, et toona tundus Contra mulle Priidu Beieri mõttelise sohilapsena – ma lugesin tema tekste pikka aega läbi Beieri-Moguči kaanoni. Kuni sain üks hetk aru, et Contra on täiesti eraldi nähtus, tema luule alltekst (või selle suurelt väljamängitud puuduolu) sootuks teise algupära ja vindiga.