:format(webp)/nginx/o/2022/07/18/14704389t1h7988.jpg)
Klassikalisele muusikale pühendatud Briti ajakirjas Classical Music ilmus pikk ja valgustav artikkel Kristjan Järvist, keda intervjueeris Simon Mundy. Juhtumisi jõuab Kristjan Järvi ja Baltic Sea Philharmonicu eriline kontsert «Keskööpäike» («Midnight Sun»), millega Järvi maailmas tuuritab, peagi ka Eesti publiku ette. Loe allpool, millest juulis avaldatud ingliskeelses artiklis juttu tuli!
«Baltimaade muusika oleks ilma Järvide perekonnata palju igavam,» tutvustab artikkel Järvisid. «Dirigentidena on isa Neeme ning pojad Paavo ja Kristjanist saanud Eesti oluliseks muusikariigiks sirgumise mootorid. Mõistagi on nad mujalgi maailmas palju saavutanud.»
Artikkel selgitab lähemalt varateismelise Kristjan Järvi lahkumist Nõukogude Eestist 1979. aastal ning kuidas tulevasest dirigendist sai 13-aastaselt USA kodanik. «Mu isal oli võimudega kaks suurt probleemi. Esiteks oli ta eestlane ja seetõttu ei huvitanud teda orkestrid Moskvas ja Leningradis. Teiseks keeldus ta liitumast Kommunistliku Parteiga, mis tähendas, et tema võimalused olid piiratud. Kui tal 1979. aastal küllalt sai, olin ma kõigest 7-aastane. Lahkudes oli meil vaid kaks kohvrit. Kui me Ameerikasse jõudsime, oli meil seal küll tutvusi, aga mu isal polnud tööd, plaane, mitte midagi. Meil polnud aimugi, kuidas seal hakkama saame,» selgitas Kristjan Järvi ajakirjanik Simon Mundyle.
/nginx/o/2023/08/19/15532093t1h5fee.jpg)
Kristjan Järvi oli enda sõnul hea laps ning sai 20ndates Californiasse minnes soomlasest helilooja ning dirigendi Esa-Pekka Saloneni assistendiks. Kuigi klassikaline muusika oli talle oluline tugisammas, oli Kristjan Järvi üha rohkem huvitatud eksperimenteerimisest, mistõttu lõi ta New Yorgis Absolute Ensemble'i lootuses ühendada klassikalist heliloomingut hiphopi ja džässiga. Classical Musici artikli sõnul sai Kristjan Järvist kui muusikalise eklektitsismi kehastus, sest ta hakkas kombineerima kõiki erinevaid presentatsioonimeetodeid, tehnikaid, muusikalisi impulsse ning esinemisstiile, mis muusikutele 21. sajandil kättesaadavad on.
Artikkel selgitab, kuidas 15 aastat tagasi pani Kristjan Järvi koos festivalijuhi Thomas Hummeliga kokku Baltic Sea Philharmonicu – orkestriprojekti, kus noored orkestrandid peavad lahti ütlema eelarvamustest, milline üks orkester peaks üldse välja nägema ja kuidas kontserdisaalis tuleks käituda. Nad võivad seljas kanda, mida hing ihaldab, liikuda ringi, mängida mälu järgi ega pea istuma ette nähtud kohtadel.
/nginx/o/2022/09/20/14844106t1h46fa.jpg)
Simon Mundy vestles Kristjan Järviga, olles näinud Baltic Sea Philharmonicu üliedukat kontserti «Keskööpäike» («Midnight Sun»), mis toob sisse elemente Sibeliuse teisest sümfooniast ning Stravinski «Tulilinnust». Kontserdi ajal imestas Mundy, kas mälu järgi esinevad muusikud vaatavad vahepeal ka iPade oma jalgade juures, kui oma pea alt veab. Oboemängija Evelina Boksa kinnitas Mundyle, et selleks pole vajadust, sest Kristjan Järvi sõnul on vigu teha okei. «Kui mõistad, et vigu sobib teha, siis neid enam ei juhtu,» usub Järvi.
/nginx/o/2023/09/11/15585462t1h89e8.jpg)
Maagiline programm «Keskööpäike» jõuab peagi Eesti publiku ette septembris, tähistamaks siingi keskööpäikese looduslikku vaatemängu ja kaugpõhja imesid. Stravinski muinasjutulise «Tulilinnu» raamides modernsete ja kaasaegsete Põhjamaade heliloojate teostega loob «Keskööpäike» muusika fantastilise ja müstilise atmosfääri. See kontsert on eriline põhjusel, et muusikud esitavad kogu kava mälu järgi ja püstijalu, luues ainulaadse kunstilise teekonna. «Keskööpäikest» saab näha-kuulda Alexela kontserdimajas 23. septembril.