Mahleri kaheksas – pompoossuse võlu ja valu

Metsosopran Kai Rüütel, metsosopran Marie Seidler, sopran Laura Aikin ja sopran Forooz Razavi. Foto: Kiur Kaasik

Neeme Järvi käe all kõlanud Mahleri kaheksas sümfoonia hiilgas kuninglikkusega. Maestro aastakümneid väldanud ootus kirjutas end uhkeks peatükiks eesti interpretatsiooniloos.

Kolossaalses ettevõtmises pälvis välist tähelepanu koosseis laiendatud ERSO, viie koori ja kaheksa solistiga. Sisuliselt aga jõudis teose mastaapsus kohale alles tekstide tuuma süvenedes. Nelipühahümn «Veni Creator Spiritus» ja Goethe «Fausti» katkendid oma puhuti püüdmatult kõrgelennuliste ideedega sundisid tõsiselt pingutama, pääsemaks argielu künismist valgusaastate kaugusel õilmitsevasse oaasi. Ma ei tea, kas see lõpuni õnnestuski, liig teflonlikuks on meid muutnud tänapäeva moraalne kaitsevajadus lasta kõigel puutumatult mööda valguda. Ometi saame aeg-ajalt hamba verele ja küünitame nonde kaugete vaimuviljade poole, mille igavene ilu peaks hinge avitama ka meie nõdral ajal.