Narva pisaraid ei usu

Ivan Dorn tunneb ka kometitegemise kaunist kunsti. Foto: Anastassia Volkova

Kui algusaegadel tundus Station Narva mõte natuke sellise patroniseeriva «metslastele» kultuuri viimisena, siis nädalavahetusel toimunu näitas pigem ürituse sundimatut loomulikkust. Narva on festivali omaks võtnud.

Olen varem Station Narval käinud korra, kaks aastat tagasi. Siis tundus, et valitud esinemiskoht linnuses on festivali jaoks natuke suur. Seekord toimetati kesklinnas asuvas Vaba Lava majas.

Kontserdiprogrammi avas reedel manna. Andekas artist, kes on lühikese ajaga kiiresti muutunud. Selles mõttes väga tänapäevane – mitte ajale jalgu jääda. Alustas ta n-ö mõminaräpparina, aga praeguseks tundub mõtlevat järjest suuremalt.

Lavaline ilmum oli tal minimalistlik. Pimedus, varjud, Russalka moodi outfit’iga manna ja tema kaastöötaja Markus Palo, kes ragistas kitarri ja kummardus laptop’i kohale. Publikut veel palju polnud. Alustati eepilisemat sorti emo/gooti vokaalilaotustega, aga see ei tulnud, et jääda, vaid mindi kuhugi intiimsematesse/kehalisematesse suundadesse. Ehkki publikus keegi ruigas, et tee räppi ka, siis sellele provokatsioonile artist siiski ei allunud.