Verejanulise kujutlusvõime ulmekirjanduslik väljund

Maniakkide Tänav, «Tulevased jumalad».  Foto: Raamat

Maniakkide Tänava romaanis «Tulevased jumalad» loodab kosmosehädalisena võõrale ja vaenulikule planeedile sattunud peategelane hakata koos saatusekaaslastega üles ehitama uut tsivilisatsiooni.

Maniakkide Tänav – see on kirjanik, kui keegi veel ei tea. Täpsemalt kirjaniku pseudonüüm. Ning omas kategoorias minu meelest üks originaalsemaid nii eesti kui maailma mastaabis. Sest selles on piisavalt särtsu: dionüüsilise vägivalla lubadust, katastroofi magusat eelmaitset, meelikõditavat tunnet, et kohe ja kogu aeg võib juhtuda midagi kaunilt koledat.

See pseudonüüm ei sobiks mõistagi lüürilisele luuletajale. Või sellisele prosaistile, kes loodab üks päev pälvida Nobeli kirjanduspreemia. Kirjuta või puhast kulda, Nobeli sa sellise nimega kunagi ei saa! Küll aga klapib see oma ootamatuses ja suhtelises ebaloogilisuses (mitmuse vorm, omastav kääne ja kohamäärus) igati ulmekirjandusse ning iseäranis selle ühte alaliiki: splätter-punki, kust selle omanik (sündinud 1975) paarkümmend aastat tagasi kõigepealt esile tõusiski.