Ukraina rasked päevikud: tavaliste inimeste koormavad lood

Vahur Laiapea oma raamatu «Ukraina päevikud» esitlusel Solarise Apollos. Foto: Mihkel Maripuu

Paljudel sõjaajakirjanikel on sees miski, mis neid kriisikolletesse tagasi kisub. Neid on üle kogu maailma. Fotograafe, operaatoreid (meil Ivar Heinmaa), kirjutavaid ajakirjanikke.

Mis see on? Adrenaliin? Kindlasti. Aga midagi veel. Empaatia. Soov inimesest aru saada, nähes kriisis inimesi ja olles ise kriisi serval? Ei tea. Kas nad isegi teavad. Surmasid nad näevad, vigastusi, hädaorge. Vahel näevad ka sünde kriisikolletes. Õnnekillukesi.

Vahur Laiapea käis Afganistanis korda viis. Viimasel käigul võeti vangi, pandi hirmutamisi haua veerele mahalaskmiseks ja vireles vanglas kuid. Kaotas kogu hinnalise filmivarustuse. Afgaanidele oli võimatu selgitada, et mitte keegi Eestist ei hakkaks tema eest uhket lunaraha maksma. Vististi brittide abiga sai vangist välja ja tagasi koju.