Esteetiline unenägu sõjatraumast ja selle ravist

Kas «Põrgu katlakütja» pakub filmivaatajale leevendust?       Foto: Filmikaader

Dokumentalistid Kullar Viimne ja Erik Norkroos on saanud valmis esteetiliselt kauni ja pealtnäha südamliku filmi skulptor Aivar Simsonist, millel on palju sügavaid ja pelutavaidki mõõtmeid.

Loodetavasti pole n-ö spoiler, kui tunnistada katse käigus filmi «Põrgu katlakütja» seletada, et tegu on ses mõttes lihtsa filmi ülesehituse/ kompositsiooniga, et selle väliseks struktuuriks on valitud maalikunsti albumi oma. Maalideks on filmis muidugi viljaka skulptori Aivar Simsoni aka Simmi aka Simson von Seakyli skulptuurid, mida näeb filmis suisa 32, nagu lõputiitritest selgub.

Põrgu ise ongi filmi enda läbiv kujund ja eelkõige väljendub see semiootiliselt sõja butafoorias. Simson pole ilmselt filmi autoritele selle kujundi leidmist keeruliseks teinud, sest välisegi atribuutika järgi käib see temaga kilinal-kolinal kaasas – alates sõjajumala ruigamisest (viide Black Sabbathi laulule «War Pigs»?) Rooma tervituse saatel, filmis näidatud lahingu rekonstruktsiooni stseenidest, natsisümboolikast, «Seakyla» ordenitest kuni filmi finaalheliteoseni, milleks on Metsatöllu «Oma laulu ei leia ma üles», mis on kirjutatud seriaali «Tuulepealne maa» signatuuriks.

Viimane side annabki ilmselt silla, mis viitab kogu meie rahvuse traumale, mis on saadud totalitaarsete režiimide põrgus. Ja stseen, kus Simson nutab Mariupoli ja üldse Ukraina pärast ning neab mõrtsuk-Putinit, tuletab meelde, et see põrgu pole jäänud kuskile minevikku. Ja põrgu ei saagi olla vaid minevikus, kui paljud sõjapõrgus käinud kannavad seda praeguses hetkes endaga kaasas.