Režissöör Jaak Kilmi sõnul on Juhan Liiv üks Eesti kirjandusloo erilisemaid ja tundelisemaid figuure, kes lahendab filmis 19. sajandi lõpuaegses mahajäänud ja ääremaastunud Eesti külaühiskonnas detektiivina robustseid mõrvalugusid. «Filmi teemaks on looja erakordsus, võime tajuda pool- ja veerandtoone. Juhan Liiv, kel ei ole mitte midagi kaotada – sest tal ei ole mitte midagi – sõdib üksildase rüütlina õigluse eest juhmis ja väiklases keskkonnas,» rääkis Kilmi.
Juhan Liivi kaasaegsete mälestustest selgub, et Liiv oli palju keerulisem natuur, kui oleme harjunud romantilisest poeedist mõtlema. Ta oli vaene, kopsuhaige, vaimust vaevatud, raske iseloomuga, tunnustamata. Juhan Liiv soovis olla vabakutseline kirjanik, ent ühiskond ei soosinud seda. Kannatades nii tagakiusamismaania kui suurushullustuse all, muutus ta kinniseks ja umbusklikuks ning sattus korduvalt vaimuhaiglasse.