/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
/nginx/o/2023/09/21/15606776t1h3b8b.jpg)
Näitleja Rea Lest sai Triin Ruumeti teises mängufilmis «Tume paradiis» keerulise peaosa 27-aastase Karmeni näol, kes nagu mõnes piibliloos pärast jõuka isa surma paradiisist välja heidetakse.
Uimastitest, sidumismängudest, noavõitlustest ja traumast tõukuvas draamafilmis peab kildudeks kukkunud Karmen end üles korjama ja uuesti kokku panema, et mitte minna sama teed Janis Joplini, Kurt Cobaini ja paljude tähtedega, kes surid just 27-aastaselt. Malbe ja mõtliku Rea Lesta jaoks oli sedavõrd metsiku tegelaskuju karusnaha sisse pugemine tõeline väljakutse.
Palju õnne, saite lõpuks rolli värvilises mängufilmis. Senini meenuvad teie filmirollidest just mustvalged «November» ja «Skandinaavia vaikus». Sulev Keedus «Mehetapja/Süütu/Vari» oli vist osaliselt värviline?
Aitäh! «Mehetapja/Süütu/Vari» liikus oma triloogia edenedes värvide poole küll.
Kas sellest lisandus võtteplatsile huvitavat energiat, et Triin Ruumet on teie eakaaslane ja teeb juhtumisi ka üsna provokatiivseid filme?
Absoluutselt, sest Triin on nii vahetu. Mul on tunne, et ta ei häbene midagi. Ta ei karda millestki rääkida, ei pelga ühtegi banaalsust või labasust. Temaga oli selles mõttes vabastav töötada, mul oli väga hoitud ja julge olla võtetel.
Pressiüritusel mainisite, et «Tumeda paradiisi» peategelane Karmen tundus teile kauge või võõristav tegelaskuju. Mida see täpselt tähendab?
Kui arvestada, et varem olen mänginud muinasjutulisemates filmides või kehastanud naisi täiesti teises ajas, siis praegu tundub isegi absurdne, et Karmen mulle nii kauge tundus. Kehastasin ju ometigi noort inimest praeguses ajas, kes on üles kasvanud 90ndatel, teinud läbi tohutu tehnoloogiaarengu ja pidanud kiirelt muutuva maailmaga kaasas käima. Sellega kaasneb segadus, mida tajun ka enda ja oma eakaaslaste juures. Võib-olla Karmeni plahvatav destruktiivsus on see, mis tundus minust kauge. Keegi, kes on jäänud kusagile lapsepõlve kinni ning pole tahtnud ega osanud hilisteismelise olekust edasi areneda.
Rea Lest-Liik (1990)
Teatri- ja filminäitleja
Valik filmirolle:
«Ema» (2016)
«November» (2017)
«Mehetapja/Süütu/Vari» (2017)
«Skandinaavia vaikus» (2019)
«Tume paradiis» (2023)
Praegusel noorte põlvkonnal ei paista eriti usku olevat üheksast viieni töötamisse ja muudesse reeglitesse, mida ühiskond ette kirjutab. Kas Karmen on neid reegleid tõrjudes pigem sügavalt ettenägelik või hoopis arg?
Ma arvan, et Karmen on mõlemat. Ühest küljest on pseudojõukus, milles teda tänu isale printsessina hoitud on, istutanud temasse kujutelma maailmast, kus kõik asjad käivadki nagu Metsikus Läänes, meri on põlvini ja ta on harjunud saama kõik, mis ta tahab. Aga Karmeni maadlus ei olegi nii väga ühiskondlike normidega, kuivõrd kõige sellega, mida ühiskond ette ei kirjuta. Ja millest ei saa ka võib-olla rääkida.
Mil viisil seostub tema lugu konkreetsemalt Eestiga, kus kahtlemata on põlvkond jõukates 90ndate peredes kasvanud noori?
Näiteks minusse on lapsepõlvest jäänud mingisugune kujutelm vabadusest ja võib-olla ka muretusest. Ma ise küll ei kasvanud mingisuguses jõukamas bisnis-perekonnas üles. Mu vanemad olid toona väga noored ja ma käisin nendega igal pool kaasas, sellepärast on mul palju mälupilte kõikvõimalikest seiklustest ja hullustest. Mäletan mingisugust vabalt elamist, sest mu vanemad olid tegelikult nooremadki kui Karmen ja Viktor selles filmis.
Nüüdseks on maailm nii palju muutunud ja väljavaateid on juurde tulnud, ei ole õigeid ega valesid variante ja meid julgustatakse üha enam oma unistusi püüdma. Kõik on võimalik. Kui tahad, tule töölt ära, reisi ümber maailma ringi, näita seda kõigile inimestele. Ühest küljest on see tore, aga teisalt tekitab see ka tohutut segadust. Täielik vabadus ei anna tingimata vabadust, vaid võib hoopis vangistada otsustamatusse. Vähemalt enda puhul ma seda tajun.
On tekkinud arusaamine, et kõik ei pea käima korporatiivsel tööl või kontoris alandlikult andma ennast kapitalistliku maailma teenistusse, vaid on ka muud viisid, kuidas elada ja eksisteerida. Aga mul on tunne, et meilt eeldatakse üha enam ka mingisugust erakordsust, iga asi, mida sa teed, peab olema erakordne. Sina pead olema erakordne, peab olema kõik või mitte midagi. See on muidugi ilus mõte, kuid muutub ühel hetkel ka kohutavalt ahistavaks. Et kui ma seda pole või ei taha olla, siis justkui polegi mõtet olla. Mida siis teha?
/nginx/o/2023/09/21/15606777t1h9a4a.jpg)
Ja praeguse aja tehnoloogilised võimalused võivad noortes tekitada valelootuse. Paljud lapsed tahavad saada suunamudijateks, aga neid, kes sellega läbi löövad, on vähe. Ja nende jaoks, kes löövad, võib see omakorda olla stressirohke.
Pidevalt tähelepanu all olemine on kahtlemata stressirohke. Mind üllatab, et inimesed midagi sellist vabatahtlikult otsivad. Ka minu tööga kaasneb ka teatav tähelepanu all olemine, aga see ei ole see põhjus, miks ma seda teen. Ideaalis tahaksin, et see, mida ma teen, oleks nähtav, mitte mina ise. Väga väsitav on sõltuda teiste arvamustest.
Arvestades, millises suunas see maailm hirmuärataval kiirusel liigub, hakkad kahtlema ka selles, kuidas me üldse elame. Ilmselgelt pole see jätkusuutlik. Kõik ei saa elada ainult Youtube’is ja teenida klikkide pealt raha. Võibolla ei pea vallutama maailma, vaid alustama sellest, et ma hoolitsen enda eest, hoolitsen selle käega katsutava maailma eest enda ümber. Alustades kasvõi sellest, et mul on oma porgand ja kartul, ma tean ja saan aru, kust minu toit tuleb, et ma ei sõltuks liialt süsteemidest, mis seda maailma tegelikult ära kasutavad ja hävitavad. Ühest küljest me oleme väga kontaktis ja kursis kõigega, aga samal ajal kaotame kontakti ümbritsevaga.
Sotsiaalmeedia oli algselt mõeldud vahendina kontakti hoidmiseks ja teiste inimestega sideme säilitamiseks, nüüd see on aga pöördunud millekski täiesti teiseks. Instagram on rohkem nagu Anttila-kataloog, kus mulle müüakse tosse, paremat elu, ilusat keha. See on üks suur e-pood.
Müüakse asju ja samal ajal pannakse mõtlema sellele, mis kõik puudu on.
Huvitaval kombel suudavad sotsiaalmeedia platvormid salakavalatel viisidel sisendada, et äkki ka minul on aktiivsus- ja tähelepanuhäire, äkki on depressioon, äkki ka sinul on üks või teine puudus. Ühest küljest on vajalik, et räägime üha enam vaimse tervise probleemidest ja raskustest endaga toime tulemisel sellises maailmas, aga teisest küljest see maailm neid probleeme ka ise tekitab.
/nginx/o/2023/09/21/15606779t1h7544.jpg)
Eesti areng on seejuures 30 aasta jooksul nii kiire olnud, et kahe põlvkonna vahel paistab laiutavat suur lõhe. Noored on valmis ennast avama, elades tehnoloogia keskel, samas nende nõukogude ajal kasvanud vanemad elavad sageli sissepoole ja noored ei saagi nendega kontakti.
Ma ei tea, kuidas teistega on, aga minul on oma vanematega olnud lähedane suhe. Tuttavad on mulle öelnud, et see on erakordne, et mul on ema ja isaga nii hea suhe, sest nemad ei kujutaks oma vanematega midagi sellist ettegi. Aga ma ei taju nende puhul ka sellist ületamatut põlvkondade lõhet. Võib-olla tuleb see distants nõukogude ajal kasvamisest.
Oma vanavanemate puhul olen ma tajunud teistsugust suhtumist. Näiteks «tüdrukud nii ei tee» on olnud mulle alati väga segadust tekitav argument. Või kui öeldakse, et asjad käivad nii, aga ei seletata, miks need nii peavad olema. Kasvamine on alati habras ja haavatav protsess, kus kõik tahavad parimat, aga kõike ei saa kontrollida. Ja kuulda, et midagi oleks võinud olla teisiti või paremini, on kindlasti valus. Aga ma usun, et julgeda olla haavatav ja habras on väga oluline liitev element.
Filmis kogeb eriti suurt valu Karmeni poolvend Viktor, keda kehastab teie abikaasa Jörgen Liik. Kui palju hõlbustab koos elamine koos võtteplatsil töötamist?
Räägime kodus väga palju tööst. Ma olen väga õnnelik selle üle, et on inimene, kellega saab pidevalt mõtteid põrgatada. Kuna me oleme mõlemad üsna kirglikud oma töös, siis koju jõudes see n-ö töö ei lõpe. Ka «Tumedaks paradiisiks» valmistusime sedasi, et kuu aega enne võtteid läksime linnast ära, istusime ilma vee ja elektrita ühes maamajas, põletasime küünlaid ja lugesime stsenaariumit. Arutasime, kuidas oma tegelaste sisse minna ja kuidas teha seda filmi nii, et ei oleks pärast endal halb tunne. Et näitlemist ei oleks näha. (Naerab)
Ma olen kuulnud, et võib olla riskantne filmi peaossa võtta näitlejaid, kes on eraelus paar, sest kui peaks tüli tekkima, siis see võib veritseda võtteplatsile.
Ma ei tea, ilmselt see oleneb inimestest. Me püüame olla ikkagi professionaalsed. Me pigem kasutame konflikte loomingulise kütusena. Just enne võtteid hakkas see stsenaarium kuidagi meie alateadvuses toimetama. Ma mäletan ühte hetke, kui ma miskipärast ütlesin Jörgenile väga inetult ja ehmusin, et mis see praegu oli ja kust see tuli? See ei olnud ju mina. Või tülitsesime millegi üle ja mõistsime, et me ei karju praegu nagu Rea ja Jörgen, vaid pigem kõlab see nagu Karmen ja Viktor.
Tundus, nagu me testiks mingeid võimalusi, kust nendevaheline pinge ja konflikt võiks üldse tekkida, et oleks lõpuks ka midagi filmida. Selline üksteise testimine ja surumine enne võtteid meil küll toimus, mis kohati oli hirmutav ja segadust tekitav, aga see kõik toimub ühe kokkuleppe ja usalduse pealt. Ja usalduse pealt saabki olla julge.