Jaak Kadariku tormid enne ja pärast pikka vaikust

«Jalgratas nõgestega», 1996, fotogramm.  Foto: Repro

Fotoklassik Peeter Laurits on fotoklassik Jaak Kadariku kohta öelnud, et enne kunstiväljalt lahkumist 90ndatel «tegi Kadarik imeilusa aktsiooni: vormistas kaks autoportreed – kaks selfit – postkaartidena, pani ümbrikusse ja saatis suvalistele inimestele».

Need autorportreed olid «Mina, katlakütja» ja «Mina, kloun» (mõlemad 1988). Seda aktsiooni võiks pidada Fluxuse-vääriliseks või otse dadalikuks, kus elu ja kunst segunevad lahtiharutamatult. Nime Dadarik leiutas teatrifotograafist sõber Harri Rospu.

Igavesti Sinu

1990 asutasid noored fotokunstnikud Peeter Laurits, Herkki-Erich Merila, Toomas Kalve, Toomas Kaasik, Toomas Volkmann ja Jaak Kadarik rühmituse «Igavesti Sinu»/«Always Yours», Lauritsa sõnul tõukena Lahesõjast: «kui Kuveit põles». Kadarikult on selle kohta ka otsevastav – skeletimotiiviga, morbiidne – pintselilmutatud fototöö «Igavesti sinu» (väljas ka nüüd Tartus). Aasta hiljem, 1991 toimus rühma esimene näitus. Tänuväärselt on sellest olemas ka Jaak Kadarikult – karakteerses dadaesteetikas – multimeediumlik-performance’lik videodokument.

Legendaarne fotorühmitus osales aastatel 1990–1992 paljudel näitustel Eestis ja välismaal, Euroopast Ameerikani. Peeter Laurits: «Me kõik eksperimenteerisime, olime paradigmat murdmas, aga Jaak Kadarik oli kõige jõulisem, kõige otsustavam, ta üritas sukelduda nii põhja, kui põhja veel annab. Ta oli kõige radikaalsem tegija fotos, ja mitte ainult fotos. Ta tegi eksperimentaalset filmi, ja muusikat, samuti eksperimentaalset. See oli tragöödia, et ta kunstist eemale pöördus.»