Juurikas. Kuhu seened kadusid?

Mida näeme Eestimaa seenemetsades? Valitseb tühjus! Foto: Margus Ansu

Sügis oleks nagu käes. Teadupärast peaks nagu olema seenekorjamise kuldaeg. Marjade ja söödavate juurikate kõrval, mida Eestimaa metsad pakuvad, on just seened kõige raskematel aegadel eestlasi näljasurmast päästnud. Eriti oluline on seenekorjamine kui toidujulgeoleku alustala praegu, mil meie paljukannatanud rahvas ägab Ümbertegemise Erakonna poolt kehtestatud üle jõu käivate koormiste all, millest nuumatakse ennast lõhkemiseni täis söönud poliitilist eliiti.

(Head lugejad! Loodan, et saate aru, millisest erakonnast käib tegelikult jutt! Elame vaikival ajastul, pressivabadus on lämmatatud, tsensuur kägistab, ajakirjandus peab kasutama mõistukõnet ja rääkima kriitilistest teemadest läbi lillede, et mitte valitseva kliki julmade repressioonide ohvriks langeda!)

Aga paraku – mida näeme Eestimaa seenemetsades? Valitseb tühjus! Ainult siin-seal kügeleb mõni ussitanud puravik või nätske sitaseen. Kuhu kõik seened kadusid, küsib alatoitluse all kannatav rahvas. Valitsuse propagandistid üritavad meediale peale suruda narratiivi kehvast seeneaastast, mis olevat põhjustatud «kliimasoojenemisest» ja eestlaste «suurest» «süsinikujäljest».