:format(webp)/nginx/o/2023/09/28/15621437t1h5aed.jpg)
Ozzy Osbourne’i loo järgi pealkirja saanud koguperefilm «Tume parasiit» algab Anne Veski laulu «On lahe atmosfäär» saatel toimuva matusetalitusega, millele järgnevad Leiutajateküla parima leiutaja Oskari peied, kus laua eri otstes istuvad koeratüdruk Lotte ja tema poolvend kassipoeg Brüno. Peielauas pakutud roiskunud kala paneb peategelaste soolestikus liikuma protsessid, mis režissöör Triin Ruumetile omase totaalselt labase naljaga hakkavad harutama erinevate loomade seedekulglates elavate parasiitide – solkmete, nugiliste ja paelusside – ees seisvaid valikuid.
Laias laastus ongi film tänapäeva noorsoo hügieenist, eriti kätepesemise tähtsusest.
Lotte elu pöördub pea peale, kui selgub, et Oskar on leiutistega teenitud raha kasiinodes ja stripiklubides laiaks löönud. Rahapuudusele lisandub ussiprobleem – Lotte seedekulglas elutsevad parasiidid korraldavad lärmakaid pidusid alkoholi, narkootikumide ja heterofatalistliku seksiga, mis sageli kasvab üle geieufooriliseks seksiks, mille tagajärjel solkmed, nugilised ja paelussid levivad kogu Leiutajatekülas. Lähedust ja soojust otsib Lotte karu Eduardi voodist, häirides oma hääleka peristaltikaga vana mesikäpa talveund.
Paralleelne süžeeliin keskendub Lotte sotsiopaatsete kalduvustega poolvennale Brünole, kes võitleb deemonitega ja proovib end kehtestada elektritõuksigängis, mida juhib tätoveeringutega kaetud retsidivistist kärbes Jaak. Brüno tapab Jaagu rullikeeratud ajalehega ja hakkab Leiutajateküla allilmas liidripositsiooni pärast võitlema. Konkureeriva tõuksigängi pealik jänes Adalbert, kelle tulusa kummiliimiäri agressiivne uustulnuk ähvardab tuksi keerata, kutsub appi isa, Leiutajateküla don Corleoneks hüütud jänes Adalberti. Adalberti saadab julm kuulsus, ta on teadaolevalt ainus lihasööja jänes maailmas, kes joob verd ka. Nõnda algab võitlus elu ja surma peale.
Seiklusi ja põnevust on filmis ehk liigagi palju. Võikad stseenid kipuvad varjutama linateose olulisimat sõnumit: kui tähtis on käte pesemine enne sööki ja pärast tualetiskäiku. Samuti ei suudeta suurel linal piisavalt suureks mängida äärmiselt olulist pepupühkimise teemat. Selle asemel vajutab režissöör põhja talle nii armsate noku-, tussu- ja pepuaugunaljade pedaali. Oleks tegemist järjekordse igava arthouse-filmiga, mida keegi vaadata ei viitsi, võiks selle murekoha ehk tähelepanuta jätta.
Eesti esimest anaalpõnevikku reklaamitakse kui lugu võitlusest parasiitidega, tegelikkuses kukub välja pigem vastupidi. Nugilised, solkmed ja ussid võtavad peategelaste psüühika üle ja hakkavad dikteerima käitumist. Arvukas tegelaste galeriis pole kedagi, kes Lotte junne kilekotti korjaks. Tänavatel ja kõnniteedel vedelev koerakaka pole just parim reklaam maailma kultuuripealinnaks pretendeerivale Leiutajatekülale.
Filmis ei lahata peaaegu üldse kaasaja aktuaalseid probleeme, kurikuulsast maksuküürust on juttu vaid möödaminnes. Naudingu tagaajamine ja Lotte maailmas kõrgelt hinnatud BDSMi temaatika piirdub paari laksuga vastu siga Helmi tuharaid. Me ei saa Lotte kohta teada rohkem, kui et talle meeldib pidu panna ja et ta isa suri ära. Rebane Giovanni on palju huvitavam: tõenäoliselt autismispektriga koerlane otsib uut identiteeti «Ööülikooli» podcast’e kuulates ja üritab sedasi Lotte tekitatud vaimse traumaga kuidagiviisi toime tulla.
Vaatajal tekib õigustatud küsimus: miks tegutseb suvalises nimetus kolkakülas 15-pealine mootorratturite ja skinhead’ide jõuk? Mida nad teevad seal? Miks Giovanni nende juuksuri ja tätoveerija juures aega veedab? See pole üldse usutav. Teadupärast päriselus lõpevad kõik subkultuurid ära kaks kilomeetrit enne Tallinna linnapiiri.
Siiski on tegemist megastiilse filmiga. Silm puhkab ürgaegsete vene mootorrataste peal, mida filmitegijad ajasid kokku tervest Baltikumist. Samuti pole varem nähtud nooremale koolieale mõeldud filmi, kus kasutatakse f-, p-, t- ja v-tähega algavaid sõnu nende algupärases, õiges tähenduses. Isegi «taristu» tuleb ära. Loodetavasti innustab see noori rohkem raamatuid lugema ja vähem vistrikke pigistama. Ja kõigile puudustele vaatamata suudab Ruumet kuni lõpuni põnevust hoida: uskumatu, aga tõsi – tegemist on esimese Eesti filmiga sellel sajandil, kus Pääru Oja isegi mitte ei vilksata!
Jah, megastiilne film oli. Esikapeo tegid meeldejäävaks Tõllamaailma professionaalsed kutsarid, kes külalisi ehtsate piitsadega nüpeldasid.