:format(webp)/nginx/o/2023/09/29/15623694t1h9d51.jpg)
Ars Projektiruumis isikunäituse K&O avanud Kaido Ole suurtöödel näeb kunstnikku ennast nii eimillestki midagi tegemas kui ka mutikäiku pidi põrgusse laskumas.
Ars Projektiruumis isikunäituse K&O avanud Kaido Ole suurtöödel näeb kunstnikku ennast nii eimillestki midagi tegemas kui ka mutikäiku pidi põrgusse laskumas.
Näitusesaal on kandiline ja kajav. Tol õhtul ka tühi: peale kunstniku ja tema äsja seina saanud tööde pole siin kedagi, kuigi kusagilt seinte tagant kostub aegajalt ebamaist koorilaulu. On need ehk inglid? Ma ei tea. Kuid elu ja elamise kõrval me surmast räägimegi. Ole silmad on hallid nagu hundil. Sügistalvise mere karva.