GALERII ⟩ Malle Leisi, Maija Tabaka ja Teresė Rožanskaitė nõiduslikud maalid

Neljapäeval avati Kumus kolme erakordse ning tähendusliku kunstniku näitus.

Näitus keskendub kolme Balti naiskunstniku – Malle Leisi (1940–2017), Maija Tabaka (1939) ja Marija Teresė Rožanskaitė (1933–2007) 1970.–1980. aastate loomingule hilisnõukogude keskkonnas. Kõik kolm astusid vastu tollase kunstimaailma reeglitele nii oma tavapärasest erineva eneseesitlusega kui ka ruumiloome viiside ja kunstnikuks olemise peegeldustega.

Leis, Tabaka ja Rožanskaitė olid nõukogudeaegses Eestis, Lätis ja Leedus erandlikud kunstnikud. Haridus, mille nad said Tallinna, Riia ja Vilniuse kunstiinstituutidest 1950.–1960. aastatel, oli oma ideoloogiliste ja esteetiliste põhimõtete poolest sarnane. Peagi liikusid aga kõik kolm neist põhimõtetest eemale – mitte tingimata otseselt reeglitele vastandudes, küll aga näiliselt lihtsate motiivide ja žestide tähendust nihestades ning hägustades.

Kuraatorid Anu Allas ja Laima Kreivytė näitusest

Pealkiri „Raamist lahti“ osutab piiridele, mida kõik kolm oma teostes ületasid, aga ka uuele tõlgendushorisondile, mille nad üksteisele loovad. Lisaks võib nende kõigi loomingus leida terve hulga pildilt välja astuvaid või vaatajale selga pööravaid (nais)peategelasi, kes loovad lahkumise ja uuele territooriumile liikumise visuaalseid metafoore. Teisalt mängivad need kunstnikud sageli mitmest raamist koosneva struktuuriga, mis kõigutab arusaama stabiilsest ja ühemõttelisest reaalsusest.

Ehkki kolm kunstnikku loovad viljaka dia- või polüloogi, pole nad kaugeltki ülemäära sarnased. Rožanskaitė astub raamidest välja nii otseses kui ka metafoorses tähenduses, avades oma assamblaažide sisemise ruumi ning hiljem liikudes edasi objektide ja installatsioonide juurde. Leisi varased poolabstraktsed kujundid esitavad väljakutse optilisele tajule, samas kui kompositsioonid taimedest, lilledest ja (mõnikord) inimestest kosmilises ruumis õõnestavad eluvormide hierarhiaid. Tabaka on tuntud suurte figuratiivsete maalidega, mis on sageli inspireeritud filmilikust kujutusviisist ning muutuvad aja jooksul järjest mängulisemaks, ekspressiivsemaks ja teatraalsemaks.

Kui Leis ja Rožanskaitė on üksteisele sarnasemad ning vaatlevad kujundeid modernistile omase kriitilise ja kontseptuaalse pilguga, siis Tabaka tõuseb esile selgelt postmodernistliku kunstnikuna. Teatud viisil on Malle Leis see, kes kõiki kolme koos hoiab: tema varane looming on lähedane Rožanskaitėle, hilisemad maalid Tabakale. Näituse struktuur on siiski pigem voolav: mõnes osas on kõik kolm kunstnikku esindatud võrdselt, mõnes domineerib üks ning teise looming siseneb sellesse kommentaari või sekkumisena, mõned kõrvutused lähtuvad tähelepanuväärsest sarnasusest, mõned intrigeerivast erinevusest.