/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2023/10/02/15629494t1h19a7.jpg)
Kui te lähete kinno vaatama esmaspäeval esilinastunud uusimat Eesti filmi «Vigased pruudid», saate nähe lihtsakoelist külajanti. Just niisugust, nagu algupärandi autor Eduard Vilde plaanis ja kirjutas.
Režissöör ja operaator Ergo Kulla nimi on selles kontekstis, st vahvate ning pigem vähemat vaimset pingutust nõudvate kinokomöödiate autorina muidugi üldtuntud. Tema viimasest loomingust on niisugustele filmidele orienteeritud vaatajat rõõmustanud «Talve» ja «Suvitajad». Koos stsenarist Ott Kiluski abiga on ette ekraniseeringu aluseks võetud Vilde algupärand. Kuld on öelnud, et Vilde 1888. aastal kirjutatud «Vigased pruudid» sobib tema meelest üllatavalt hästi meie tänapäeva. Vilde oli oma ajast ees, pooldas ta ju vabaabielu,seisis inim- ja naisõiguste eest ning rõhutas ühiskondlikku sallivust ja tolerantsust.
/nginx/o/2023/10/02/15629493t1h41bf.jpg)
Eesti rahvas on «Vigaseid pruute» liikuvate piltide vahendusel näinud varem kahel korral. Paljud lugejad mäletavad 1989. aasta Toomas Kirsi telelavastust, kus särasid Guido Kangur, Andrus Vaarik, Aarne Üksküla ja Lembit Ulfsak. Märksa huvitavam on see, et 1929. aastal linastus Konstantin Märska ettevõttel selle esimene kinoversioon. Kahjuks on sellest filmist säilinud vaid paar minutit katkendeid.
«[Film] on ehitatud kirjandusliku teose najal selgrooks Ed. Wilde noorema loomingjärgu lõbus jutt «Wigased pruudid». Wõrreldes filmi Wilde jutuga tundub, et see on stseneeritud ekraani jaoks üldiselt päris leidlikult, kuid pisut liig kokkusurutult, mille põhjuseks asjaomastelt kuulukse wõimaluste piiratust. «Wigased pruudid» on saanud üsna wastuwõetavaks filmitooteks, mis eriti miljöö külaidüllilise kodususega see on tulnud linale võrdlemisi wägagi õnnestunult on meelepäraseks vahelduseks kõigile loomult ja laadilt wõhiwõõrale, millega kinopublik peaks olema rohkem kui küllastunud.» Nõnda kirjutas Päewaleht oma arvustuses 28. oktoobril 1929. aastal.
/nginx/o/2023/10/02/15629495t1h3762.jpg)
Nende ridade äratrükkimine 94 aastat hiljem on täiesti õigustatud, sest suuresti käib see ka käesoleva filmi kohta. Eriti see osa, milles «külaidüllilist kodust miljööd» kiidetakse. Nagu sellised komöödiad ikka, on see üles võetud südasuvel, sest suvel on ju lõbusam filmida ja vaatajal pärast helgem vaadata. Eriti droonikaadrid ja maastikuvaated panevad hinges helisema kellegi Ülle hääle, kes mäletatavasti 2007. aastal tõsielu-TV saates «Maamees otsib naist» Karula vaatetornis hõikas «Issand jumal! Kas tõesti on kodumaa nii ilus vä? Mul jääb hing kinni selle asja peale. Ma ei ole mitte midagi ilusamat näinud kui see siin.»
Kui esmaekraniseeringu anonüümne arvustaja pidi tunnistama, et «ms puutub mängu, siis see loomulikult ei saa olla waba puudustest, üldiselt tundus, et näitlejad jällegi peaaegu wiimseni esikesinejad ei olnud suutnud tabada kehastawate maatüüpide ehtsat olemust,» siis uusversioonis on linal teatris, tele- ja kinoekraanil järeleproovitud näitlejad. Eriti särava rolliga sai hakkama Oskar Seeman sulase Joosepi rollis. Seda meest tahaks edaspidi sagedamini (komöödia)filmides näha, ta sobib kinolinale suurepäraselt ja kaameraga on tal miski isiklik ja väga hea suhe. Seemanile sekundeeris kenasti teise noore armastajana Simo Andre Kadastu, kes mullu Linnateatris meesnäitleja aastapreemia sai.
Noori peretütreid Leenat ja Miinat kehastavad Maarja Johanna Mägi (filmivaatajale tuntud Keterlyni rollist triloogias «Apteeker Melchior» ning Maria Teresa Kalmet, kellele see peaks olema esimene suurem kinoroll. Noorte näitlejannade tandem mõjus oma lustakate peigmeeste kõrval tagasihoidlikumalt, kuid igati veenvalt.
«Vigaste pruutide» koomikaregistrite põhiosa peavad kandma mõistagi hädised peigmehed Mulgimaalt, keda kujutama oli valitud Pääru Oja ja Kaspar Velberg. See oli ka filmi kõige piinlikumalt nõrgem osa. Oja vägitegusid nii kodu- kui välismaisel suurel ekraanil ei pea ju eraldi kiitma. Seda jaburam, et tugev näitleja on pandud rolli, kus tal pole muud teha, kui silmi punnitades nohuse häälega totakaid repliike lausuda. Tõesti, vaadake ära filmi reklaamirull ja nendest hetkedest saate aimu, mis on Oja osa kogu selles filmis. No ja ega Velberg ei saa seal kõrval ka midagi eriti nõtket ja vaimukat ette võtta. Küllap oli see lavastaja kindel nõu ja tahtmine, et mulgirollid nii haledalt mõjuvad.
Lehmasõnnikus tammumine ja sinna nägupidi kukkumine on nii igihaljas klassika, et mind enam naerma ei aja.
Mis mulkidesse puutub, siis on napi tegelaste arvu kohta (kümmekond) vahepeal nii palju mulgi kuubesid ekraanil, et salamisi tekkis lootus: küll oleks tore, kui nüüd veel võsast mustas pikk-kuues ja kaapkübaraga Toomas Hendrik Ilves välja astuks ning mõnele tegelasele tikupoisiga toosist tuld pakuks. Sedasorti lõbu «Vigased pruudid» ei paku ja no ei saaks ka: kust pidi Vilde 1888. aastal ette kujutama, et 21. sajandil saab Eesti endale Ameerikast pärit presidendi, kes otsustab mulgiks hakata ja pärast lätlannale meheks minna.
«Vigaseid pruute» reklaamitakse kui koguperekomöödiat ning see langeb natuke enda seatud lõksu. Niisugune žanr peaks haarama protsentuaalselt kõige suurema osa potentsiaalsetest kinokülastajatest. Aga te kõigil selle kirju segmendi liikmetest ka kindlasti lõbus oleks — hoolimata sellest, mitu klassi külakooli nad on lõpetanud — tundsid tegelased vajadust ka huumoritaset vastavale tasemele langetada. Riiete vahetamisel ja näoviguritel põhinev nali, mis ju ka Vilde loo idee on, mõjust täiesti asjakohaselt. Lehmasõnnikus tammumine ja sinna nägupidi kukkumine aga on nii igihaljas klassika, et mind enam naerma ei aja.
«Vigased pruudid»
Režissöör Ergo Kuld, osades Pääru Oja, Kaspar Velberg, Maarja Johanna Mägi, Oskar Seeman, Maria Teresa Kalmet, Simo Andre Kadastu
Esilinastus 2. oktoobril, kestus 1 tund ja 20 minutit