NÄDALA PLAAT ⟩ Multifilm kui psühhotrauma

Kõige enam filmimuusikat kirjutanud eestlane Sven Grünberg. Temata ei saa läbi ka «Anima Pop». Foto: Sander Ilvest

Küllap on paljudel nõukogude ajal lapsepõlve veetnute mikropsühhotraumade salves mõned kodumaised multifilmid, kus õudse muusika saatel ajasid oma kummalisi asju veidrad ja sageli suisa koledad tegelased ning mis oma eksperimentaalsuselt täna kuidagi ei paigutuks lastefilmide lahtrisse. Piiritagused konkurendid oma kaunite värvide, armsate tegelaskujude ja kergesti järgitava süžeega andsid neile muidugi silmad ette.

Eesti multifilmil on samas pikad traditsioonid ja hulgaliselt auhindu. On väga hea meel, et kõrge tase ei ole minevikuloorberitele puhkama jäänud, nagu tõestab Sander Joone «Sierra».

Muusika on muidugi multifilmi lahutamatu osa ja nii ongi multifilmide heliribasid kui omaette kunstiliiki välja antud meilgi, näiteks kõige enam filmimuusikat kirjutanud eestlase Sven Grünbergi «Anima 1977–2001» ja ka eelnimetatud «Sierrale» kirjutatud muusika on eraldi vinüülplaadina kenasti olemas.