REPORTAAŽ ⟩ Pibomüts tulle ehk kuidas Läti Eestile suunda näitab

Julmuse teatri vaprad õied Jaapanist: Violent Magic Orchestra miksis techno’t, black metal’it, noise’i ja industrial’i. Foto: Artūrs Pavlovs

Kui olin väike poiss, tegid suuremad poisid vahel ikka nii, et tõstsid peast kinni hoides üles ja küsisid, kas sa Riia linna tahad näha. See oli valus ettevõtmine. Kõrvad pärast tulitasid ja ega Riiat ju ka ei näinud. Käisin nädalavahetusel Baltikumi tähtsamal avangardmuusikafestivalil ja ehkki võimalusi selleks olid loodud, kõrvad mul praegu ei tulita. Riiat nägin ka. Win-win.

Skaņu Mežs tähendab tõlkes helide metsa ja nende logol näitab end väike kuusk. Festival toimub alates 2002. aastast ja seal on vist käinud suur osa avangardmaailma vägevaid. Toimub see iga kord erinevates Riia kohtades, seekord oli paigaks Hanzas Perons, mida võiks ilmselt kirjeldada kui meie Kultuurikatelt. Selline viisakas, puhas ja steriilne, aga selle taustalt ehk kostab muusika ka paremini.

Reede õhtut alustas Läti rühmitus Orbita. Ega ma neist midagi teadnud. Nagu üldse läti kultuurist on teadmised pea olematud, mõtlesin järgmisel päeval kunstimuuseumis näitusi vaadates. Lidot tean, VEFi ja Radiotehnikat tean, ansamblit Zodiac ka, kirjanik Vilis Lacist, kelle raamatuid ma lapsena igavusest isegi lugesin, üht-teist veel, aga seda on vähe. Õlut muidugi tean ka. Ei tea, kuidas lätlased nii head õlut pruulida oskavad, olen ikka mõlgutanud.