ARVUSTUS ⟩ Poolakast reetur pääseb terve nahaga

Vägistamisstseen. Kolm klassivenda Margus Tabor (vasakult), Tarvo Vridolin ja Jass Kalev Mäe klassiõe Klaudia Tiitsmaa kallal. Foto: Elena Koit

Ma ei tundnud ei kurbust ega viha, üksnes õõva, kui valgus süttis ja näitlejad Ugala väikeses saalis kummardama rivistusid. Ebamäärane raskus rõhus nagu ähvardus veel tunde, õigupoolest on seda praegugi tunda.

Paraku juhtus nii, et kui ma oma sisemuses olin valmis ja oleksin tahtnud plaksutama hakata, oli aplaus juba peaaegu lõppenud. Publik ei mallanud sekunditki oodata – tuled kustusid ja käteplagin vallandus, esimesed inimesed hakkasid väljapääsu poole trügima. Justkui aeg polekski teatrisaalis peatunud. Need olid ilmselt samad vaatajad, kes traagilise lõpumonoloogi ajal naersid.

Et näidendi sisu lühidalt ära öelda, siis Poola kirjanik Tadeusz Słobodzianek on loonud ühe kümneliikmelise klassi – kolm tüdrukut, seitse poissi –, kelle elu kujutatakse 1927. aastast kuni surmani. Tegelased on lavale astumise hetkel seitsme-kaheksa-aastased. Esimesed neist surevad 1941. aasta suvel Jedwabne pogrommi ajal, hukkajaks oma klassikaaslased. Vanimad neist elavad enam kui 80-aastaseks.