INTERVJUU ⟩ Maailmakuulus Nils Frahm inimesi ei vihka

Nils Frahm – nagu Berliini õhku nuusutanud Jean-Michel Jarre. Foto: Markus Werner

Nils Frahm on kuulus. Kindlasti leidub kuulsamaid inimesi kui tema ja ka vähem kuulsaid. Viimaseid on rohkem. Teisipäeval esineb Frahm Tallinnas.

Ehk võib Berliinis elavat ja töötavat Frahmi nimetada ka klassikaliseks muusikaks neile, kes muidu klassikalist muusikat ei kuula. Tema plaatidest kirjutavad pigem rock/pop/alternatiiv-muusikaväljaanded kui Gramophone Magazine.

Lapsena õppis ta kaheksa aastat klassikalist klaverit (Tšaikovski õpilase õpilase käe all), aga leidis, et see pole tema jaoks. Selle asemel hakkas hoopis elektroonikaga eksperimenteerima (üks tema iidoleid on Aphex Twin). Klaverimuusika ja elektroonika ühendamine millekski keskteelikuks ongi olnud laias laastus tema stiihia. Tema kontserdid on natuke nagu Jean-Michel Jarre omad. Üks mees, palju klahvpille, analoogsüntesaatoreid ja muud tehnikat ja siis ta seal tõsise ja asjatundliku näoga haldab.

Räägime Frahmiga Zoomi vahendusel. Ta istub oma Hispaanias asuva majakese ees, tundub olevat ennast kaamera ette mõnusalt sisse seadnud, keerab ühe plotski (mis sinna sisse läheb, ma ei tea, võib-olla tee) ja paneb selle ette. Räägib ja suust tuleb suitsu.