/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
/nginx/o/2023/10/13/15652295t1hdfdf.jpg)
- Olga Lauristini ja Hendrik Alliku lapselaps pole kindel, kas osanuks toona ise parema valiku teha
- Tema lähisuhtevägivalla lavastus Ugalas kõlab kokku Noorsooteatri lavastusega ning kõnetab publikut
- Kui ta olnuks Viljandi volikogu liige juba varem, jätnuks ta Jaak Joala skandaalse ausamba tegemata
Lavastaja ja dramaturg Liis Aedmaa oli nelja-aastane, kui isa Jaak Allik hakkas teda tööle kaasa võtma. Liis vaatas lapsena koos vennaga ära kõik Ugala lavastused ja hakkas teatrit nii kõvasti armastama, et nüüd on ta ise Viljandis peanäitejuht, kui täpne olla, siis teatri loominguline juht.
Ugalast ei saa praegu mööda vaadata, sest nende lavastused on mitmes mõttes tähenduslikud. Liis Aedmaa ise on kirjutanud-lavastanud koos Laura Kallega vapustava näidendi «Kui sa tuled, too mul lilli». Tuleval kevadel ootab Ugalat aga hoopis pöörasem näitemäng, kui ta lavastab verivärske, Briti komöödiaauhinnaga pärjatud Jane Austeni töötluse, kus uhkuse ja eelarvamuse loo jutustavad teenijannad oma vaatevinklist.
Läinud laupäeval kohtusime Viljandis, jõin lahkesti pakutud kohvi. Hirmsal tormipäeval oli Ugalas kokku kolm etendust.
Ugala teater on nagu vabrik.
Mis mõttes vabrik?
Nagu tootmisettevõte, mis peab tegema terve hulga lavastusi, meelitama tuhandeid inimesi saali.
Me oleme riigi sihtasutus, kellel on päris suur kohustus omatulu teenida ja enam-vähem kindel arv uuslavastusi igal aastal välja tuua.
Viljandi-suuruses linnas olete ka majanduslikus mõttes oluline organisatsioon.
Meil on umbes sada inimest palgal, Ugala on üks Viljandi suuremaid tööandjaid.
Sellest ka mu vabriku mõte. (Ugala andis mullu 279 etendust, mida vaatas üle 75 000 inimese).
Nojah, kultuurivabrik. Ugala on tõesti suur tööandja ja ka üks nendest asutustest, mis toob ka mujalt inimesi Viljandisse. Kas siis üheks või mitmeks õhtuks.
Kas Ugala publik on enamasti Viljandimaalt?
Mitte ainult. Päris suur osa Eesti teatri publikust on harjunud tulema Viljandisse meie lavastusi vaatama, kuigi me ka sõidame päris palju ja mängime muudes saalides.
Mõned lavastused on sellised, mida mängime ainult Viljandis, sest Ugala lava on Eesti suurim. Kui tahame mõnes lavastuses suure saali lavatehnikat ja võimalusi täielikult kasutada, siis antud lavastust mujale viia ei saa. Nii ongi meil aeg-ajalt mõned lavastused, mida mängime ainult kodusaalis. Näiteks detsembris lavale jõudev «Prints ja kerjus» saab olema selline lavastus.
Kõike nii teha ei saa, sest Viljandis elab siiski vähem kui 17 000 inimest ja enamiku lavastustega käime ka mujal mängimas. Naiivne oleks loota, et publik tuleb meid vaatama ainult Viljandisse.
Ja teie olete nüüd vabriku peainsener, peadirektor on Garmen Tabor.
Vabriku analoogi järgi olen ma tootmisosakonna juht äkki.
Missugune on Ugala kolme või viie aasta pärast, missugust Ugalat te tahate?
Ma ei taha teistsugust võrreldes praegusega. Ugala on liikunud ülesmäge, Ugalal on hea aeg.
Mis see tähendab – hea aeg?
Julgen öelda, et Ugala repertuaaris ei ole praegu ühtegi lavastust, mis poleks mingis mõttes õnnestunud või mis oleks tehtud ilma mõtteta. Iga lavastuse kohta oskan öelda, miks see on tehtud ja mis on selles õnnestunud. On rohkem ja on vähem õnnestunud lavastusi, aga pole ühtegi, millega oleks lati alt läbi joostud või polekski latti pandud endale.
Trupp on ühtehoidev ja heas vormis. Seda näitab ka asjaolu, et külalisnäitlejad ja -lavastajad tahavad tulla ja midagi teha koos Ugala inimestega.
Ugala ja kõik teised riigi sihtasutused on repertuaariteatrid ja repertuaariteatrid on ühed suured laevad. Mina ei taha Ugalat täiesti teise suunda keerata. Ma soovin, et teeksime lavastusi teemadel, mis on meile endale olulised. Ugalas on palgal eriilmelise käekirjaga lavastajad: Taago Tubin, Ringo Ramul ja Andres Noormets. Igal neist on omad südameteemad. Ma loodan, et viie aasta pärast pakuvad Ugala lavastused inimestele meelelahutust, aga on ka lavastusi, mis on sotsiaalselt olulistel teemadel ja kutsuvad kaasa mõtlema.
Publik näeb lavastust tunni, kaks või kolm, aga trupp teeb sellega tööd kaks-kolm kuud või kauemgi. Teema peab neile nii palju korda minema, et nad tahavad kaks kuud järjest ühe ja sama asjaga tegeleda. Kui see neile korda läheb, siis läheb ka publikule. Vastupidi olla ei saa.
Praeguse tormiilmaga on sobilik tsiteerida teie ja Laura Kalle näidendit «Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi», kus ühe kuplee refrääniks: sügispeni pureb suve sääremarja.
Need on Tseko Kangilaski sõnad. Lavastuse laulutekstid pärinevad Ugala trupi 1937. aasta päevaraamatust. Täna õue vaadates täpselt nii ongi: sügispeni pureb suve sääremarja.
Ühesõnaga neid laule on kunagi lauldud Ugala laval või tuluõhtutel?
Selle lavastuse lugu on lõbus. Kolimisel tuli arhiivist välja üks must raamat. Selles on palju joonistusi, käsitsi kirjutatud luuleridu, mõtisklusi, pilaluuletusi, ajaleheartiklite pealkirju. Sissekanded on kuupäevalised, alla kirjutanud inimesed oma, aga ka varjunimega. Ugala trupp pidas päevaraamatut hooajal 1936/1937. Nad tegutsesid hoones, mida enam ei ole, praegu on seal Viljandi kultuurimaja, aga toona oli allkorrusel Seasaare kõrts ja ülakorrusel teater.
Sõjas sai maja pihta, muuseumis on foto pommitabamuse saanud lavast. Ugala trupp tegutses toona seal, nad sõitsid palju ringi. Nad pidasid päevaraamatut, kuhu nad üksteisele kirjutasid värsse. Minu teada jõudsid need alles nüüd lavale. Varjunimed õnnestus meil peaaegu dešifreerida.
Päevaraamat oli miski, millega trupp oma tohutus olmelises kitsikuses end lõbustas ja elus hoidis. See on vahva raamat, meile meeldisid luuleread ja mõtted. Me uurisime selle aja kohta nii palju välja, kui vähegi saime, ja tõime selle Ugala sajanda hooaja puhul lavale (2020). Värsid viisistas Peeter Konovalov.
Kuuldemäng «Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi» on heas mõttes täiesti sõge. Kas lavastus oli samasugune?
Kuuldemäng ei ole täpne koopia, kirjutasime pisut ümber, tekitasime tänapäevase liini juurde. Lavastus ei olnud nii sõge, lavastus oli ühe hooaja lugu. Sel hooajal üritas Ugala trupp iga hinna eest teha seda tüüpi lavastusi ja tuluõhtuid, mis hästi palju raha tooks, sest oli väike lootus saada oma maja. Lootus ei täitunud, täitus ligi 50 aastat hiljem.
Lavastuses oli huvitav, et lõpupildis rääkisid näitlejad publikule, mis neist tegelastest edasi sai. Elusaatused olid huvitavad, kes arreteeriti ja suri vangilaagris, aga kolm näitlejat, kes tegid suuri tegusid Ugalas aastal 1937, emigreerusid Kanadasse ja asutasid seal Eesti rahvusteatri, mis tegutses aastakümneid.
Tseko Kangilaski abiellus Mari Kiiniga, kes on ka näidendis tegelane, nemad on Jaak Kangilaski vanemad. Aleksander Mältonist sai Eesti NSV rahvakunstnik ja Lenini ordeni kavaler. Mälton oli Vanemuises tuntud lavajõud. Noorte inimestena olid nad kõik koos ühel hooajal Ugalas ja sellest ajast meie lavastus rääkiski.
Miks te viimase, kõige huvitavama osa kuuldemängust välja kärpisite?
Kuuldemängul on ajaraam.
Kolm minutit oleks ju lõppu mahtunud?
Sellele küsimusele jään vastuse võlgu.
Te töötate paaris Laura Kallega, kuidas see käib?
Me räägime teineteisele oma mõtteid ja teine mõtleb kaasa.
Nii Ugala ajaloolavastusele kui ka lavastusele «Kui sa tuled, too mul lilli» eelnes mahukas uurimus- ja mõttetöö. Selleks hetkeks, kui kirjutama hakkame, on meil omavahel paika räägitud ja vaieldud nii tegelased kui ka lugu, mida jutustame.
Laura Kalle on järelikult teie kõige parem sõbranna.
Ta on tõesti mu väga hea sõber. Ott Aardam kutsus pärast lavakooli Laura Ugalasse ja me leidsime kiiresti ühise keele ja mõttemaailma. Meil on hea koostööd teha, sest tunneme teineteist hästi, aga me ei ole liiga sarnased. Me täiendame teineteist ja julgeme teineteise ideid vaidlustada, julgeme öelda, kui mingi mõte ei meeldi. Et pinnale jääks mõtted, mis meie mõlema meelest võiks töötada.
«Kui sa tuled, too mul lilli» idee lähtub teie oma kogemusest?
Ei, ei lähtu. See oli [Ugala endise loomingulise juhi] Tanel Jonase mõte, et sellel teemal võiks lavastuse teha.
Me hakkasime uurima ja päris kaua tegelesime lähisuhtevägivalla teema enda jaoks arusaadavaks tegemisega. Kuna meil endal – tänu taevale – seda sorti kogemusi ei ole, oli meil vaja palju lugeda ja vestelda, et saada õigus sel teemal rääkida. Meil tuli vägivallast aru saada, et me üldse oskaks sellest näidendi kirjutada ja lavastada.
Miks te ei valinud lihtsamat verbatim-tehnikat, vaid kirjutasite iseseisva näidendi?
Ma ei oska öelda, kas on lihtsam, sest ma ei ole kunagi teinud sellist dokumentaallavastust, nagu teevad Mari-Liis Lill ja tema mõttekaaslased. Meile tundus, et vägivallateema komplekssuse näitamiseks tuleb luua fiktiivne perekond. Fiktsioon sai loomulikult intervjuudest inspiratsiooni.
Me tahtsime näidata eri tahke, mida lapsepõlves kogetud või pealt kuuldud või nähtud vägivald võib inimestega teha, kuidas lapseea vägivalla kogemus jälitab inimest, kes ei saa sellest vabaks ka täiskasvanuna, nii et justkui igapäevast olukorda nende kõrval enam ei ole.
Kui me sellega tegelema hakkasime, siis me ei teadnud, mis tüüpi saab lavastus olema. Ühel hetkel otsustasime luua ühe perekonna.
Kas dirigendil on prototüüp?
Ma ei välistaks, et seda tüüpi kultuuriinimene on olemas või on olnud olemas, aga meil ei olnud konkreetset prototüüpi.
Kuidas te ise tajute, kui palju on Lillede lavastusel olnud teraapilist ja ühiskondlik-poliitilist mõju?
See, et korraga jõudsid kahes suures Eesti teatris – Ugalas ja Noorsooteatris – lavale lähisuhtevägivallast rääkinud lavastused, tõstis kahtlemata selle teema fookusse. Selle üle on mul hea meel. Aga veelgi rohkem on mind puudutanud vastukaja, mida oleme publikult saanud. Meile on tõesti päris palju kirjutatud ja tänatud, ja see on läinud hinge.
Jarmo Reha lavastuses «Divide et impera» pannakse sinimustvalge lipp põlema. Tõsi, mitte otseselt, aga teatris ei peagi seda ju otse näitama. Äärmuslikku sümboliteotust pole aga keegi justkui tähelegi pannud. Mõnikord mulle tundub, et rahvas armastab küll hirmsasti teatris käia, aga väga ei hoolita sellest, mida kunstiinimestel on öelda. Kas ma olen põhjuseta pessimist?
Ma arvan, et hoolitakse küll, aga ega kunstiinimesed ju ka enamasti ei ütle otse, ei tee puust ja punaseks. Sõnumid jäävad ikka ridade vahele ja mulle tundub, et meil publikuna on päris hea oskus neid sõnumeid sealt ridade vahelt välja lugeda ja lahti kodeerida.
Muidugi võiks olla rohkem dialoogi, aga paraku jääb ka teatrist kirjutajate ja peegeldajate ring iga aastaga järjest ahtamaks. Noori kirjutajaid ei tule väga peale. Ma olen mõelnud, et võib-olla võiks teatritegijad ise julgemalt üksteise loomingust kirjutada, sest mõtestatakse ja räägitakse ju tegelikult omavahel palju. Nii võiks päris huvitav dialoog tekkida.
Ugala «Kolm ahvi» läheb mängukavast maha vähem kui aastaga. Te ütlete küll, et publik oskab sõnumeid lugeda ridade vahelt, aga mulle tundub, et antud juhul pole nad seda teinud. Kui «Kolme ahvi» trupp oleks kulutanud oma energia mõnele Briti komöödiale, siis see püsiks mängukavas aastaid, rahva käiks ja kiidaks. Kuidas ületada vastuolu publiku huvi ja teatritegijate sõnumi vahel?
Repertuaariteatris on paratamatu, et mingid lavastused peavad mängukavast maha minema, et uutele ruumi teha, ja pole mõeldav, et me igat lavastust kolm, viis või kümme aastat mängiksime.
«Kolme ahvi» viimane etendus nüüd oktoobris on nii välja müüdud, et kõik soovijad paraku saali ei mahu, ja kui üks mu hea tallinlasest sõber paar nädalat tagasi mul Viljandis külas käis ja me õhtul raamatubaaris Romaan istusime, siis ta nii eksperimendi korras küsis seal aega veetnud kultuuriakadeemia tudengitelt, mida nad Ugala repertuaarist vaadata soovitaksid, ning kõige rohkem soovitati just lavastust «Kolm ahvi». Seega ma usun, et see lavastus leidis oma sihtgrupi üles küll, lihtsalt see sihtgrupp pole nii arvukas kui mõnel Briti komöödial.
Aga oma koht repertuaaripildis on kahtlemata nii esimesel kui ka viimasel, ja ma usun, et need, kes esimest nautisid, tulevad selle kogemuse pealt ehk ka mõnd veidi teistsugust lavastust Ugalasse vaatama ja võib-olla leiavad, et ka see teine neid kõnetab, ning vastupidi. Ja nii see lähenemine tahes-tahtmata toimubki.
Te olete rääkinud, et aastail 1983–1992 vaatasite ära kõik Ugala lavastused.
Ma ei anna pead, et kõik, aga enamiku küll.
1983 olite te…
...nelja-aastane.
Te olete Ugalas kasvanud?
Mingil määral küll.
Aga lavakooli te ei ole tahtnud minna?
Praegu ma olen lavakoolis magistriõppes, õpin lavastamist.
Olin lapsepõlves teatrielu väga lähedalt näinud ja teretuttav väga paljude teatriinimestega. Mul oli suur aukartus selle maailma ees. Hirm ka natuke. Otsus pärast gümnaasiumi mitte minna lavakooli tuligi sellest, et ma pelgasin seda maailma. Mulle tundus, et teatrimaailmas tegutsevad inimesed on ääretult laia silmaringiga, targad ja neil on kõigil midagi öelda. 18–19-aastaselt tundus mulle, et mul ei ole eriti midagi öelda.
Pärast seda, kui olete teinud «Kui sa tuled, too mul lilli», mida on teil lavastamise kohta veel õppida?
Palju on õppida. Sellegi tegime Lauraga koos.
Mart Koldits on kokku pannud väga huvitava magistriprogrammi, mille suunaks on lavastaja töö näitlejaga.
Mis on lavastajatöö? Kuidas panete näitlejad tegema seda, mida tahate?
Lavastajatöö on terviku nägemine ja tunnetamine. Näitleja loob rolli, lavastaja terve lavastuse. See on näitlejatöö peegeldamine, sest näitleja ise end kõrvalt ei näe, ei saa ega tohigi näha ega tohigi tegeleda sellega, kuidas ta välja paistab. See ei ole tema töö. Näitleja töö on mängida. Lavastaja töö on luua koht ja ruum, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes, kus näitleja tahab mängida ja tahab proovida.
Ega proovi niisama prooviks ei kutsuta. See on koht, kus proovida eri variante ja mõtteid, et laval saaks sündida näitlejate vahel pingpong ja partnerlus, kus nad tõesti üksteist täiendavad ja üksteise pealt rolle loovad. Seda ei juhtu iga lavastusega, lavastaja töö on teha nii, et see juhtuks.
Teie isa on endine Ugala teatrijuht, endine minister Jaak Allik. Mis ta teile on andnud ja mida võtnud?
Ta on andnud mulle armastuse teatri vastu. Ma olin nelja-aastane, kui kolisime Viljandisse, kui tema tuli tööle Ugalasse. Sellest ajast saadik olen siin majas ringi liikunud, teatrit palju näinud, üles kasvanud teatris.
Mis ta on mult võtnud? Ma ei oska vastata. Inimene ei tea ju, mida vanemad on võtnud. Seda pole inimesel ilmselt kunagi olnudki. Inimene näeb ja mõtleb sellest, mis tal on. Inimene ei näe seda, millest ta ei mõtle.
Tänavu suvel nägin teie ema laval karmoškaorkestriga, aga elukutselt on ta arst. Kohane oleks küsida, miks teist arsti ei saanud?
Mu ema on lõpetanud ülikooli lastearstina, aga ta oli aastaid lastekodu juhataja. Tol ajal oli seadus selline, et väikelastekodu juhatajal pidi olema arstiharidus, ta oli ühtlasi peaarst. Ta juhatas pikalt Väikemõisa väikelastekodu.
Haiglakoridorides ma lapsena palju aega veetnud ei ole, teatrisse on kergem laps tööle kaasa võtta kui haiglasse.
Teie isapoolne vanaema ja vanaisa olid ja on väga tuntud inimesed. Nende kohta on vist õige öelda vanad kommunistid?
Mingil hetkel olid nad kommunistid ja mingist hetkest olid ka vanad.
Kuidas te ise olete mõelnud ja mõtestanud nende elusaatust?
Kui mina sündisin, olid nad juba väga vanad, ligi 80-aastased. Enamiku inimeste vanavanemad on nende sündides paarkümmend aastat nooremad. Minu lapsepõlves olid nad minu jaoks memm ja taat, mitte Olga Lauristin ja Hendrik Allik. Nende elusaatuse ja -loo mõtestamine tuli palju-palju hiljem, mitte lapsena.
Lapsena oled lapsemaailmas. Tagantjärele, ülikoolis olen õppinud ajalugu, olen uurinud ema ja isa suguvõsa. Need on hästi erinevad.
Ma ei pea õigeks sellist lähenemist ajaloole, et hakatakse andma hinnanguid inimeste tegudele tänapäeva mätta otsast. Mitmel ajal on see olnud väga populaarne lähenemine. Meil on praegu väga keeruline hinnata, mida me ise ühel või teisel ajalooperioodil oleksime teinud. Kas me oleksime osanud teha paremaid valikuid?
Minu vanavanemad tegid oma otsuse väga noorelt. Nad ühinesid kommunistliku liikumisega üks 16- ja teine 17-aastasena. Tänapäeva mõistes olid nad lapsed, alaealised, ja need ideed olid paeluvad.
Nad olid vaevu üle 20 aasta vanad, kui mõisteti eluks ajaks vangi. Vanglast said nad välja 15 aastat hiljem. Nad veetsid vanglas oma elu ilusaima aja, vanuse 20–35. Mu vanaema oli suurema osa ajast üksikkongis. Nemad Eesti Vabariiki, vaba Eestit, mis oli Vabadussõjast kuni okupatsioonini, kuidagi ega kunagi päriselt ei kogenudki. Nad kogesid vanglamüüre.
Nad mängisid oma rolli vabariigi lõpu juures, see on vaieldamatu ajalooline fakt, aga nende kogemus vabariigiga oli ka teistsugune võrreldes suurema osa inimeste omaga.
Ma praegu rääkisin ajalooliste isikute lugu, mida olen hiljem juurde lugenud, rääkinud ja küsinud. Kui mind hakkas ajalugu huvitama, oli taat juba aastaid surnud ja memm nii vana, et tema käest küsida ei olnud võimalik. Ma ei oska näiteks vastata küsimusele, mida memm uuest Eesti Vabariigist arvas. Kas ta mõtestas oma tegusid ümber? Seda ma ei oska öelda.
Kas neist tuleb näidend?
Ma ei tea. Üks näidend on ju olemas. Andrus Kivirähk on kirjutanud näidendi «Ingel, ingel, vii mind taeva», mida mängiti VAT Teatris. See on kaheinimesetükk, kus mängisid Katariina Unt ja Marko Matvere. Tegevus toimub Eesti Vabariigi ajal, naistegelane on noor poliitvang ja mees on vangivalvur. Olles näidendit lugenud ja näinud, siis mul ei ole kahtlust, kes oli naisvangi prototüüp.
Minu emapoolsed vanavanemad olid õpetajad, kuid jäid süsteemi hammasrataste vahele. Vanaisa oli olnud Saksa sõjaväes ja ühel hetkel ta ei tohtinud enam õpetajana töötada. Ta oli tegelikult ääretult haritud ja intelligentne inimene, väga täpne ja süstemaatiline. Ma arvan, et ta oleks võinud olla suurepärane pedagoog ja see oleks võinud olla tema elutöö.
/nginx/o/2023/10/13/15652296t1he069.jpg)
Te ise olete praegu Viljandis võimul, olete linnavolikogu liige.
Viljandis on võimul koalitsioon: Reformi- ja Keskerakond ning valimisliit Südamega Viljandis.
Te saite viimastel kohalikel valimistel 44 häält. Kas seda on vähe või palju?
Palju ei ole, aga Südamega Viljandis oli palju inimesi, kes erakonna liikmed ei ole ega mõtesta end poliitikuna, vaid pigem tahavad Viljandis, oma kodulinnas, midagi ära teha. Mu sõpru kandideeris palju.
See on ju sotside nimekiri.
See ei ole sotside nimekiri, seal on ka sotse, aga rohkem on seal inimesi, kes ühegi partei liikmed ei ole.
Südamega Viljandis võitis kohalikud valimised, saades 26 häält rohkem kui teiseks tulnud Reformierakond. Teie hääled olid järelikult otsustavad.
Nii võiks iga kandidaadi kohta öelda.
Miks see nii on, et väikelinnas võitnud valimisnimekiri väga tihti ei saagi linnapea kohta?
Ma teiste linnade kohta ei oska öelda. Vahe oli üliväike, üks nimekiri ei võitnud mäekõrguselt, kuidagi jõudsime sellise lahenduseni, et meie saime volikogu esimehe koha ja linnapea koht jääb Reformierakonnale. Nii on olnud kõige parem koostööd teha.
Mis saab Jaak Joala monumendist, mis on kusagil kasti sees kuuri all?
Ei ole kuuri all. Viljandi linnavalitsus andis selle üle Eesti Rahva Muuseumile, nii kasti kui ka ausamba.
/nginx/o/2023/10/13/15652307t1hcfd1.jpg)
Kuidas sellised ausambad sünnivad?
Seda tahaks mina ka teada, kuidas sellised asjad sünnivad. Kui see sündis, ei olnud meie võimul, aga see küsimus tekkis mul korduvalt. Et pannakse püsti miski, mis kunstilist kriitikat ei talu.
Väga vale oli avaliku raha kasutamine ausamba tegemiseks. See oli olemuslikult vale, kuidas otsustati ausamba tegemine. Kui linna raha eest midagi avalikku ruumi luuakse, siis võiks see käia Viljandi volikogu heakskiiduga ja konkursiga. Seda ei tehtud.
Ma jõudsin ausammast päev enne kasti panekut näha, mulle meeldis, see oli nagu moodne etenduskunst, mis oli tabanud Jaak Joala loomingu olemust.
Mulle ausammas absoluutselt ei meeldinud, sellega oli palju valesti. Moodsat etenduskunsti võib nautida või mitte, aga etenduskunst on kaduv, nagu kogu teatrikunst. Ausammas oma tulede ja viledega oleks püsinud aastakümneid.
Ausamba kunstilise poole üle võib vaielda, kas ta oli taotluslikult kitš või kukkus see kogemata nii välja.
Aga mis seal vahet, kas sihilikult või kogemata kitš?
Skulptor ja ka tellija oleks võinud siis ka sõnastada ausamba kitšina, aga nad ei sõnastanud seda kordagi nii. Mulle jäi mulje, et nad enda arust tegid stiilipuhast ja ilusat mälestusmärki.
Kuidas te teatriinimese ja poliitiku rolli kokku panete?
Poliitika on riigikogus, kohalikus omavalitsuses on ka neid inimesi, kes tahavad poliitikat teha, aga mina nende hulka ei kuulu. Ma olen Viljandi volikogus, sest mulle läheb korda mu kodulinn. Ma tahan, et asjad läheks paremaks.
Millal Vene-Ukraina sõda saab näha Ugala laval?
Septembris lavale jõudnud poola kirjaniku Tadeusz Słobodzianeki «Meie klass» räägib küll ajaloost, aga tegeleb ka hoovustega, mille Vene-Ukraina sõda on meie ühiskonnas kergitanud. Kui Vene-Ukraina sõda pihta hakkas, tõi see Eestis kaasa suure ühtsuse, aga praegu oleme jälle üksteisel kõri kallal. Mida rohkem oleme kõri kallal, seda lihtsam on kellelgi väljastpoolt tulla. Me võiksime olla vähem üksteisel kõri kallal.
Ega me ei saa sinna midagi parata, mis riik asub meist ida pool ja on seal asunud terve meie eluaja. Ukrainlased aimasid ja olid valmis, neid on tugevalt toetatud. Aga mis seisus me ise oleme, kas meie oleme valmis ja kas NATO vihmavari on tõesti miski, mis meid päästab? Praegugi on kaks nädalat käinud õppus Ussisõnad ja mitu minu tuttavat on õppustel.
Ja veel võiks küsida, kui valmis me üldse saame olla, arvestades meie geopoliitilist asukohta. Kahel pool on meri ja kolmandal pool Läti. Kui idast tullakse, siis tullakse ka Lätti. Minna pole siit suurt kuhugi. Mis siis saab? Kui Vene-Ukraina sõda pihta hakkas poolteist aasta tagasi, siis mõtted, et mis siis saab, kui tullakse ka siia, olid igapäevased. Praegu need enam iga päev peas ei ole, see toimub, sellest räägitakse, sellesse võib süveneda või mitte.
Otseselt teie küsimusele vastates, siis pigem vaadata Vene-Ukraina sõjaga seotud lavastust Ugala teatri laval kui pärissõda meie enda tänavatel.
Kuuldemäng «Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi» lõpeb laulureaga puhvikust. Mis on puhvik?
Sõnaühend puhvik pärineb Ugala 1937. aasta päevaraamatust, see liidab sõnu kohvik ja puhvet, aga võib tähendada mida iganes. See on sõnamäng aastast 1937.
Ugala 1937/1938. aasta hooaja päevaraamat oli pinge ja frustratsiooni välja valamiseks. Mida teeb teatraal tänapäeval, kui raha otsas ja publik näib olevat selja pööranud?
Mulle tundub, et kultuuriinimeste pärisosa vist ongi, et kui king pigistab, siis ei osteta uusi kingi, vaid hakatakse uurima, miks see king pigistab. Nii sünnibki uus teos, mis räägib kas kingast, liiga suurest varbast või puuduolevast sokist.
Mis on teie järgmine lavastus?
Minu järgmine lavastus jõuab publiku ette kevad-talvel Ugala suures saalis – šoti näitleja ja lavastaja Isobel McArthuri näidend «Uhkus ja eelarvamus* (*justkui)», mis põhineb Jane Austeni romaanil.
(Näidend sai mullu Olivieri auhinna kui parim komöödia. Jane Austeni kuulsa romaani sisu jutustavad omal kombel viis teenijannat. Londoni lavastus oli vürtsitatud rohkete poplauludega – A. K.)
Liis Aedmaa
- Sündinud 30. märtsil 1979
- Õppis Noarootsi gümnaasiumis
- 2002 lõpetas Tartu Ülikooli kunstiajaloolasena
- Töötab 2013. aastast Ugala teatris dramaturgina
- 20. aprillil 2023 valiti Ugala teatri loominguliseks juhiks
- 2017 «Emadepäev»
- 2019 «Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi», kaasautor ja -lavastaja Laura Kalle
- 2021 «Kui sa tuled, too mul lilli», kaasautor ja -lavastaja Laura Kalle