/nginx/o/2021/03/01/13657469t1hcdb5.jpg)
/nginx/o/2023/10/18/15662916t1hf2f1.jpg)
Kui teil on vähegi kokkupuudet kellegagi, kes puutub kokku meie koolisüsteemiga, siis tuleks kindlasti tähelepanu pöörata Elina Pähklimäe lavastusele «Klassis» Rakvere teatris.
Iirlaste Iseult Goldeni ja David Horani näidend räägib loo ühest kooliklassist, kus lapsevanemad kohtuvad õpetajaga, kes soovib aidata neil mõista oma poja õpiraskusi, olla lapsele abiks ja kuidas vanemad sellele reageerivad. Vaikselt algava looga rullub lahti pundar, mis ei ole kokku keerdunud lähiminevikus, vaid juba aastakümnete eest, kui ema-isa alles ise lapsed olid. Mängus vahelduvad näitlejate rollid, korra on nad lapsevanemad ja kanduvad siis ajas tagasi enda lapsepõlve. Ei pääse me keegi tõigast, et oleme oma kodu peeglid ning neid hirme ja arme, mida meile lapsepõlves jagati, kanname terve elu.
«Klassis»
Autorid Iseult Golden ja David Horan «Class», tõlkija Mario Pulver
Lavastaja Elina Pähklimägi, osades Imre Õunapuu, Jaune Kimmel ja Rainer Elhi
Esietendus 13. oktoobril Rakvere teatris
Lavastus on välja tulnud märgiliselt õiges ajas. Vahetult pärast õpetajate päeva ja samal ajal, kui riigis räägitakse taas õpetajate vähesusest ja palgarahast. Kavaleht annab suuniseid, mille kõigega tänapäeva koolis tuleb kokku puutuda: koolikiusamine, õpetajate läbipõlemine, erivajadused, lapsevanemate koostöö kooliga jne. Midagi lavastuses ei olnud valesti, teema püstitus oli õige, rollid olid paigas ja lavastaja õhinat enne esietendust, tema südamevalu kooli pärast, oli tunda.
Rahulik tempo
Aga mulle ei antud võimalust kaasa elada, kaasa tunda, hukka mõista. Vaataja oli kutsutud lugu vaatama, kuid see ei tekitanud pinget või ärevust. Vaatad ära ja nendid: «Jah, Eesti koolis on asjad samasugused ja veel hullemadki.» Vaadates tekkis küsimus, mis aastal õigupoolest niisugune näitemäng kirja pandud on? Selgus, et suhteliselt hiljuti, 2017. aastal. Samas aeg ja pöörded selles toimuvadki väga kiirelt, isegi aastatagune šokk on aasta hiljem juba tavaline reaalsus. Koolid ongi nii erinevad, et lavastuse rahulik tempo meenutab pigem eliitkooli, nii-öelda tavaliste laste kooli.
Pähklimäe lavastus on ses mõttes hea äratuskell, et ilmselt oleks aeg kirjutada meie enda kooli lugu, mis tooks meid rohkem oma mugavustsoonist välja ja lööks pildi klaarimaks.
Laval on kolm näitlejat. Sellise õpetaja nagu mängis Imre Õunapuu (Ray McCafferty) võtaks avasüli vastu iga kool. Rahulik, empaatiline, autoriteetne. Etenduses näeme tavalist õpetajatööd, kus sa oled nagu rattale tõmmatud – koolijuhi, lapsevanemate, laste ja oma elu vahel. Tahad kõigile head, tahad ise jääda heaks inimeseks, aga ühel hetkel saad aru, et see pole võimalik ja pead valima iseenda või ameti. Ses mõttes oleks võinud laval toimunu olla kuidagi äkilisem, raputavam, aga samas etteantud tekst ei lasegi näitlejatel eriti raamidest välja minna.
/nginx/o/2023/10/18/15662917t1h4709.jpg)
Kogemusi puudu
Laste mängimine täiskasvanuna on üsna selline piiripealne tegevus, lihtne on seda üle keerata. Kindlasti tekitab see näitlejas mängulusti, aga võib mingil hetkel tunduda grotesksena. Kuigi Jaune Kimmel mängis oma osi ema (Donna Costello) ja tütrena (Kaylie) väga hästi, tundus tema tegelaskuju emana liiga intelligentne ja tark. Arvestades seda, et ta ise oli kasvanud samasuguses katkises peres ja õpivõimete poolest mitte just kõige teravam pliiats.
Kõige nõrgem rollisooritus oli Rainer Elhil isana (Brian Costello). See küll ei ole ilmselt noore näitleja puhul viga, vaid kogemuse puudumine. See aeg, mil ta ise kooliõpilane oli on tema kogemustes alles nahavahel, kogemus isaks, abikaasaks olemine, ilmselgelt veel palja mänguga välja ei tule. Olla üle kümnendi väikeste laste isa ja selles n-ö ametis põruda nõuab ilmselt rohkem sügavuti minekut. Poja (Jayden Costello) osas tundis näitleja end kindlana, sest nagu öeldud, lapsepõlve kogemused on alles suhteliselt värsked.
Küsimused jäid õhku
Kui vaatajatel võib olla eelarvamus või ootus Iiri näidendite suhtes, siis selles lavastuses iiri värki ei olnud või kui, siis hetkel, kui isa mõistus üle võlli lendas. Samas on see tegelikult ka hea, annab eestlasele võimaluse rohkem samastuda. Üks oluline teema on lavastuses veel Briani surm ja sellele eelnenud katkine paarisuhe. Lahku läinud naise ja mehe trafaretne võitlus, naisel laste pärast, mehel naise pärast, mis päädib mehe surmaga. Vaataja peab mehe surma mõistma vastavalt oma elukogemustele. Kas halva paarisuhte põhjuseks Donna ja Briani vahel oli Briani varasem meditsiiniline probleem? Kas surma põhjus tekkis õpetaja rusikahoobist? Kuidagi lihtsalt sellest üle lennati ja küsimused jäid õhku.
Pähklimäe lavastus on ses mõttes hea äratuskell, et ilmselt oleks aeg kirjutada meie enda kooli lugu, mis tooks meid rohkem oma mugavustsoonist välja ja lööks pildi klaarimaks. Kellele «Klassis» soovitaks? Äratundmisrõõmu on kindlasti ka praegustel õpetajatel, kuigi nagu eespool juba öeldud, üllatusi ei ole ja reaalsus on kindlasti hullem. Sestap soovitaks lavastust kindlasti nüüdsete ja mulluste koolilaste vanematele, kes võib-olla tänini tunnevad hirmu koolimaja ja oma mineviku ees.