:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/10/24/15676833t1hf3e5.jpg)
Viimased 22 aastat on läinud nii, et sügis ei too mitte ainult kaamost, vaid ka uue muusika festivali AFEKT. Kaamoselgi on oma ilu, aga peab tunnistama, et AFEKTi ootan ma rohkem.
Homme Tallinnas ja Tartus algava festivali avab Ukraina uue muusika ansambli Ukho kava, kus õhtu põhiteosena esitatakse üht spektralismiklassiku (kes ise ennast spektralistiks tunnistada ei tahtnud) Gérard Grisey tuntumat teost «Vortex Temporum» (1996), mis tegeleb aja teemaga. Kuna teost esitab Ukraina ansambel, annab see ajateemale veel lisamõõtme.
Piiririigi ideele nii geograafiliselt kui ka ekstreemse äärmuseni viimistletud ideede väljendusena muusikas tänavu ka keskendutakse. Fookuses on heliloojad Helena Tulve, Jānis Petraškevičs ja György Ligeti, kelle 100. sünniaastapäeva sel aastal tähistatakse.
Festivali kunstiline juht, helilooja ja flötist Monika Mattiesen räägib, et üritust korraldades peab ta eelkõige silmas, millised on Eesti heliloojate soovid. Aga sedagi, millised on välismaiste nüüdismuusika võrgustike huvid. See maailm ei ela vaakumis.
AFEKT annab efekti
Eesti heliloojate maine Euroopas on hea, ütleb Mattiesen. Olen temaga nõus, sest kuulan vahel BBCst uue muusika saadet ja sealt aeg-ajalt ikka Eesti heliloojaid mängitakse. Kuid selleks, et hea maine tekiks, peab heliloojat muidugi teadma. Sellesse, et noort Eesti heliloojat teataks, annab oma tõhusa panuse ka AFEKT.
Toome kasvõi sellise näite. AFEKTi kontserdid toimuvad igal aastal ka Saksamaal. Nii on mainekad ansamblid, nagu näiteks ensemble mosaik Berliinist, AFEKTi kontsertidel tähele pannud helilooja Liisa Hirschi loomingut ja valinud ta paar aastat tagasi resideerivaks heliloojaks. Samuti on ensemble Musikfabrik peale AFEKTi esitluskontserdi Kölnis jätkanud koostööd Eesti heliloojatega. Tuntud ansambli esitus on noorele heliloojale hea visiitkaart.
/nginx/o/2023/10/24/15676834t1hf750.jpg)
Kui ma Mattiesenile intervjuusooviga kirjutan, on ta parasjagu Saksamaal festivalil Donaueschingen Musiktage, Euroopa vanimal nüüdismuusikafestivalil, mis alustas tegevust rohkem kui sada aastat tagasi. Muu hulgas ka järgmiste AFEKTide kava kokku panemas. «Tegelikult ongi see omamoodi väsitav, tahaks praegu tegeleda ainult praeguse festivaliga, aga tegudes tuleb planeerida juba kahe aasta pärast toimuvat festivali. Festivaliaeg on kaks aastat reaalsest ajast ees.»
Peale Eesti heliloojatelt uute teoste tellimise ja rahvusvaheliste kontaktide loomise on AFEKTi eesmärk Mattieseni sõnul ka uue muusika klassikat Eesti publikule tutvustada. «Meil on see traditsioon ju mingis mõttes õhuke, paljusid teoseid ei ole kuuldud, võiksime aastakümneid veel neid klassikuid mängida.»
Ka tuuakse Eestisse maailmamainega heliloojaid ja dirigente. Viimastel aastatel on siin käinud Chaya Czernowin (muu hulgas Harvardi ülikooli esimene muusika naisprofessor, kelle kahe aasta pärast New Yorgi filharmoonikute poolt esmaettekandele tuleva teose sünnis osaleb ka AFEKT), Georg Friedrich Haas (samuti spektralistiks peetu, kes ise ennast spektralistiks ei tunnista), Helmut Lachenmann (teda liigitatakse instrumentaalse musique concrete’i alla), Enno Poppe (tema on näiteks õppinud algoritmilist kompositsiooni) jt.
Mitmendat aastat toimub AFEKTi kontsert ka meie kunstmuusika traditsioonilisel esindusparnassil Estonias ERSO esituses. Kui nüüdismuusika oma modernistlikus hävitusmaanias on seostunud ka institutsioonivastasusega (seekordsel AFTEKTil esitatav Pierre Boulez tahtis ju ooperimaju lammutada), siis Mattiesen kiidab praeguse ERSO mainet nüüdismuusika esitajana.
Teistsugune lähenemine
Eespool mainitud Donaueschingen Musiktage juurde tagasi tulles võib ju mõelda, et sada aastat vana nüüdismuusikafestival tundub nagu paradoks, mida noor Boulez ehk õhkugi oleks tahtnud lasta. Mattiesen on nõus, et seegi traditsioon võib innovatsiooni segada. Kui aga rääkida innovatsioonist, saab kaasaegne helilooja olla Mattieseni kirjelduse järgi ka keegi, kes enam noodikirja ega akustilisi instrumente ei tunnegi. «Aga nad toovad sisse teistsugust mõtlemist, mida võib-olla selline traditsiooniline ja mõnikord ka silmaklappe tekitav muusikas kasvamine võib pärssida,» räägib ta.
Mul tekib vahel terminitega kriis, mis see siis on, millega AFEKT tegeleb – nüüdismuusika, uus muusika, kaasaegne muusika? Kuigi ma ei saaks öelda, et see kriis päris eksistentsiaalse ulatusega oleks. Monika Mattiesen toob rahvusvahelises mõttes võrdlusena välja mitu saksa- ja ingliskeelset terminit, kasvõi contemporary classical, mis viitab sellele, et muusika on kaasaegne, kuid asub siiski klassikalise muusika traditsioonis.
AFEKTi muusika puhul eelistab ta eelkõige seda, mida saksa kultuuriruumis tuntakse kui neue musik – muusika, mis lähtub modernismitraditsioonist. Arvo Pärt, ehkki kaasaegne helilooja, sinna neue musik’i kategooriasse näiteks ei liigitu.