NÄDALA PLAAT ⟩ Riho Sibula postuumse plaadi kirgas lumm

Riho Sibul esines aasta õpetaja galal kolme aasta eest. Sibula viimasest plaadist tehakse vinüüliversioon, mida esitletakse 28. novembril, kui Rapla kultuurikeskuses avatakse muusiku mälestustuba. Foto: Mihkel Maripuu

Ega ma kahelnud juba pärast esimest korda esimeste palade kuulamist, et Riho Sibula «Viimane» on haruldaselt peene ja petlikult lihtsa koega sügav-õrn meistriteos, nagu neid sünnib harva. Kindlasti on sellega nõus kõik, kes kuulavad imekaunist «Nii vähe», habrast «Jaanale» ja hingerebestavalt ilusat «Vanadust».

Mingil põhjusel ei saanud siiski lahti kummalisest tundest, et «Viimane» pole ennast veel päris lõpuni avanud. Kuni ühel juba külmal sügisööl panin pähe klapid ja läksin hilisõhtusele jalutuskäigule. Jumalale tänu, elan tsivilisatsiooni sõlmpunktidest piisavalt kaugel. Õhtu oli kirgas ja vaikne, hall hiilis juba hääletult ligi. Ootamatult tekkis efekt, nagu oleks mingi kae kadunud, eesriie rebenenud. Muusika sai ööks ja öö sai muusikaks.

Delikaatne ja maagiliselt mõjuv kitarrimäng, napid ja mõjusad sõnad, kõnekad pausid. Asfaldile pudenenud puulehed helkisid kirkas kuuvalguses nagu hõbedaliistakad, eemalt soo pealt kerkis udu. Kaugel taevalaotuses vilkus Jupiter, metsa tagant paistis kauge linna kahvatu kuma. «Viimane» oli täpselt plaat selleks õhtuks ja see õhtu oli täpselt selleks albumiks.