VILLU TAMME 60 ⟩ Igavesti naerusuine punk

Traditsioonilisel Levireportaaž-88 kontserdil V. I. Lenini nim. Spordi- ja Kultuuripalees esineb ansambli J.M.K.E. solist Villu Tamme. Foto: Ivan Makarov/Rahvusarhiiv

Ma nägin Villu Tammet esimest korda 1980ndate keskel Moskva kohvikus. Kes mäletab, siis Tallinnas oli tol ajal kolm kohta, kus punkarid kogunesid. Suvel Varblase ja Moskva kohvik ning talvel Moskva ja Pegasuse kohvik. Ma olin ise umbes viieteistaastane, Villu oli siis järelikult üle kahekümne. See oli Nõukogude Eesti punkari kohta tegelikult kõrge vanus.

Punk oli nõukogude ajal sisuliselt kooliõpilaste protestiliikumine (kontrastiks näiteks hipidele, kes kippusid pigem tudengid või nende eakaaslased olema), punkimine jäi tihti 14. ja 17. eluaasta vahele. Väga tihti läksid poisid 18-aastaselt armeesse ja tüdrukud haihtusid kuhugi ning tihti abiellusid. Nii või teisiti, 18-aastaselt said paljud «täiskasvanuks» ja enam püstiste juuste või needitud nahktagidega ringi uhkeldama ei kippunud.

Ja siis olid paar inimest, kes keeldusid «täiskasvanuks saamast», nagu Villu Tamme, kadunud Mätas, Kojamees või Trubetsky Tõnn. Muide, suur osa, kui mitte enamik, Nõukogude Eesti punkkontserte leidis aset koolides.

Nojah, mingil hetkel nägin ma Villu siis näost näkku ära. Ma olin temast kuulnud ja teadsin ka kuulujutte tema uuest bändist Jmke, mille nime hiljem ajakirjanikud J.M.K.E.-ks ümber tegid ja nii ka jäi. Villust räägiti kusjuures aupaklikult. Nii seisiski tolle aja Moskva kohviku ülakorruse puhvetis pikk kõrend, kriiskavalt blondid juuksed taeva poole turritamas. Seljas oli tal võidunud tume pintsak ja punkarile kohustuslikud kitsamad teksad.