Johanna Roosi arvustus ⟩ Naise keha – ühtaegu enda ja kõigi teiste oma

Hanna Brotherus Foto: Kuvatõmmis videost

Soome koreograafi Hanna Brotheruse sulest ilmunud esikromaan «Mu ainus kodu» (2021) jutustab naise kehasse sündimisest, seal kasvamisest, vihkamisest ja armastamisest. Niitidest, mis on tõmmatud põlvkonna üle kõikide naiste vahele ja mida läbi raiuda pole võimalik.

50. eluaastates tantsukunstnikust minajutustaja sõidab Pariisi, et lõpetada põgenemine, saada naiseks ja leppida kõigega, mis sellega kaasneb. Ta seab sõnu üksteise järele kui kehaosi piruettides, pööretes ja floppides, andes aimu sellest, kuidas keha sunnib end ühtaegu armastama ja vihkama.

Vahel ei tule mõni liigutus välja, aga tants läheb edasi. Nii on tekstilõigud vaheldumisi pikad ja lühikesed, terviklikud ja katkendlikud, jutustus vaheldub kursiivis päeviku sissekannete ja kirjadega. Mõni neist on lahke, täis elujoovastust ja rõõmu, teised aga ängi, kadedust ja viha. Kõik ilustamata, kõik siirad.