NÄDALA RAAMAT ⟩ Viivi Luige ülestunnistus

Viivi Luik kohtus mullu detsembris Viljandis Raamatukoi ruumides lugejatega. Foto: Marko Saarm/Sakala

Kunagi kiviajal sukeldusid Viivi ja Juhan «hoolimatu iseenesestmõistetavusega selle päeva ainukordsesse hiilgusesse», et suunduda Juhan Viidingu onu Märt Laarmani ateljeesse.

«Onu seisis kaarakna taustal. Kauge merevaate ees. Seal akna taustal ta avaski raamatu, mis oli just valmis saanud. See oli Viivi luuletus «Ülestunnistus». Lõigatud linooli, viies eksemplaris. Viivile oli see suureks auks. On tänini. Teda üllatas, et Juhan oli tahtnud talle teha üllatuse. Tagasiteel kirjeldas Juhan, mida ta oli näinud, kui Viivi ja onu akna taustal raamatut vaatasid. Ta oli näinud musti siluette. Varjuteatrit.» (lk 40, 41)

Ma ei ole kunagi seda raamatukest käes hoidnud, kuigi mõnes raamatukogus on koha peal silmitsetav. Luuletust ma tean – habras ja õhuline, nagu tušipintsli puudutused jaapani paberil ning autori võpatused sündiva äratundmisrõõmust – kogust «Hääl» (1968). Vaatama minemast segab kolme inimest ühendav kokkukuuluvustunne – kaks kaarakna foonil ning kolmas seda vaatamas. Ümberringi sovetiaja ahistus.