NÄDALA SARI ⟩ Ega siis sama «Õnne» sisse kaks korda astuda saa

«Õnne 13» meemid Foto: Videokaader

Pole küll minu asi, aga ühte ma ütlen: oktoobris sai nüüd 30 aastat, kui eetrisse läks telesarja «Õnne 13» esimene jagu. Peaaegu pool minu elust on «Õnnet» tehtud ja ERR peaks seda ka jätkama, kui see oleks ka viimane asi, mida nad üldse teevad.

«Õnne» suudab pikast east hoolimata üllatusi pakkuda. Avastasin, et «Õnnet» on parem kuulata kui vaadata. Kui seda kõike kuuldemängu vormis vastu võtta, siis pikad staatilised dialoogid, millest «Õnne» enamasti koosneb, enam üldse ei häirigi. Vastupidi, draamat tekib nagu juurde! On teada, et kinnisilmi muusika kuulamine muudab muusika eriti suureks, võimsaks ja kõikjalviibivaks. «Õnne» ilma pildita annab sama efekti.

Teine võimalus «Õnne» vaatamiseks nii, et ta oma sisemist sügavat tarkust hõlpsasti kätte annaks, on just meeled üleküllastada. Vaadake pilti, kuulake heli ja siis pange veel subtiitrid ka alla! Rääkijate portreedest ja sõnadest nende all moodustuvad täiesti imelised meemid.