ARVUSTUS ⟩ Jõletu Juudit ja armas Susanna

«Juudit» VAT Teatris. Mari Anton ja Tanel Saar. Foto: Siim Vahur

Andrus Kivirähk ja Aare Toikka tõlgendavad Tammsaare «Juuditit» nii, et vanad võimukad mehed ei vääri oma võimu, nende asemele tulgu noored naised. See on ka tekstiliselt nii, sest mehed räägivad näidendis Tammsaare teksti, aga naised saavad tänapäevased sõnad. Need ei ole tihtilugu väga ilusad, aga midagi pole parata, sest selline on keel, kui inimene on ärritunud võitlusest vanade pässidega.

Ega Kivirähk/Toikka võimulolijaid eriti armasta. Viimased on kohe sellised puised, võib-olla pisut karikatuursed, sest viskavad vahel väikse vimka, et neid igav vaadata ei oleks.

Aga jah, Toikka/Kivirähki sümpaatia on nende tegelaste juures, kes elavad oma igapäevast elu. Juuditi sõbratar Susanna on justkui tüdruk naabermajast. Ta ei saa ju olla tavaline, kui ta on linnakese tähtsaima usumehe tütar. Kivirähki/Toikka käsitluses muutub ta aga selliseks igapäevaseks. Lavastaja ja näitekirjaniku sümpaatia teeb temast siiski lõpuks lavastuse kõige vägevama tegelase. Mari Anton teeb huvitava rolli, selles on usutavust ja kirge. Tema on see, kes panetunud meeste poolt paika pandud vana maailmakorra talasid laval kõigutab. Tema energia on see, mis paneb kõiges olemasolevas, ennekõike hirmutavas patriarhaadis kahtlema.