ARVUSTUS ⟩ Kuidas Kivirähk Mäekülale uue piimamehe tegi

Endla teatri uuslavastuse "Mäeküla piimamees" läbimäng. Pildil Fatme Helge Leevald (Mari) ja Meelis Rämmeld (Tõnu Prillup). Foto: Urmas Luik

Eduard Vilde «Mäeküla piimamees» lõpeb traagiliselt, romaan püsib tõsises ja ängistavas meeleolus, tükati areneb kui õudusjutt.

Aare Toikka lavastatud, Andrus Kivirähki dramatiseeritud «Mäeküla piimamees» on aga Endla teatri laval komöödiana, tegijad on hoolikalt mõõtnud, et mäng jandiks kätte ära ei läheks. Tegelikult võiks istuda saalis ka kordagi naermata, sest traagiline tagapõhi püsib näitlejail meeles ka neil hetkil, mil saal rõkkab naerust.

Kivirähk pöörabki tavaliselt kõige tõsisemad asjad lõõbiks ja pläraks. See on tema stiil, kuidas maailma seletada. Ühelt poolt publiku tähelepanu köita, teisalt mitte kedagi ega midagi tõsiselt võtta ongi Kivirähki arusaam ilmast. Tõepoolest, mis aitab nutmine, kui pisarad või kivinäod nagunii midagi ei muuda, milleks? Naerda on lihtsam ja niiviisi öeldud asjad jõuavad paremini pärale.