Indrek Kasela korraldab festivali, kus «Õllepruulija» laulmine on keelatud

Artoberi potentsiaalne keskkond: meeleolud Shoplifteri näituse avamiselt Kai keskuses. Foto: Eero Vabamägi

Kellel ei oleks kuulsa Oktoberfestiga mõnd stereotüüpi peas kõlkumas. Kui juba Oktoberfest, siis ikka traksid ja sulega kaabud ja vorst ja muidugi lainetav õllemeri ning sellesse ohtrast sukeldumisest punetavad näod.

Indrek Kasela otsustas Tallinnas asja natuke viisakamalt ajada ja ühendab Oktoberfesti kunstiga (brechtilikult teksti lammutades peab muidugi ütlema, et väljend «viisakam» on hinnanguline ja ühe uudisloo juurde tegelikult käima ei peaks). «Et ei oleks lämin,» annab ta üritusele esteetilise suuna kätte.

Homme, reedel ja laupäeval peetakse Noblessneris Kai keskuses Artoberi-nimelist festivali, mille nimes saavad kokku «art» ja «oktoberfest». «Art»-osa tähendab siis eelkõige seda, et üritus toimub viimaseid päevi Kai keskuses avatud Shoplifteri ehk Hrafnhildur Arnardóttiri näitusel «Hüpervõrk» tema karvaste värviliste skulptuuridega täidetud keskkonnas. Shoplifter on siis New Yorgis elav islandi kunstnik, kes esindas Islandit muide ka 2019. aasta Veneetsia biennaalil.

Õlu voolab ojadena

Indrek Spungin ja Helina Risti (nemad on selle ala spetsid) veavad karaoke- ja ühislaulmise programmi ja Kasela lubab, et õlu ja muud joogid voolavad ojadena. Restorani Kampai kokk Kim Mikkola teeb süüa. «Kõike võib laulda, ainult «Õllepruulijat» ei tohi,» on Kasela programmi suhtes kõikelubav, ent samas pisut ka kategooriline.

Indrek Kaselal tekkis Oktoberfestil käies mõte taaslavastada see omal moel ka Tallinnas  Foto: Pärnu Postimees

Ta on seda meelt, et üks õige moodsalt lõõgastav üritus on selline, kus ürituse struktuur ei jagune järgmiselt: a) meelelahutajad laval, b) passiivne pealtvaataja saalis – vaid peaks toimuma segunemine. Mis saab siis kui «joomarid» (ehkki ma ei usu, et joomar on sellise eeldatavalt neokodanluse diskreetse võlu ürituse nagu Artober kontekstis üldse kohane väljend) näiteks kunstiteoste vahel ülemeelikuks muutudes objekte peaksid rikkuma? Kas oleks see naljakas või pigem kurb?

Kasela sellisesse võimalusse ei usu ja meenutab, kuidas kunsti vahel on Eestis varemgi pidutsetud. On toimunud Kumu reivid ja Fotografiska üritused. Ka on tal öelda hea sõna Fotografiskas hiljuti Toomas Volkmanni näituse «täis minevik» puhul toimunud Vibe’i tondi taaselustamise kohta. «See 90ndate põlvkond ikka oskab pidutseda,» mõtiskleb Kasela. Ma pakun välja, et ehk putitati ennast üheks korraks üles. «Ei, ei, neil on see pidutsemine kehamälus sees.» Ka Shoplifterile olevat meeldinud mõte sellest, et tema teoste vahel hakatakse pidutsema.

Idee Artoberiks saabuski Kaselale tänavusel Oktoberfestil. Ehkki paljureisinud ja ütleks isegi et jet-set-elustiiliga mees, käis ta sel ikoonilisel üritusel esimest korda. Ja oli üllatunud. Festivaliliste hulgas domineerisid naised ja turistid. Joodi palju hoopis veini ja muid jooke. Õlut küll muidugi ka. Mõni pikema staažiga ja konservatiivsem festivalisõber võiks muidugi selle peale öelda, et Oktoberfest pole enam see, on n-ö sellout. Oktoberfesti raames toimub ka hinnatud start-up-rahva üritus Bits and Pretzels Founders Festival, kus seekord astusid teiste hulgas üles Michelle Obama ja Taavet Hindrikus. Michelle Obamale maksti esinemise eest 700 000 eurot, loen ajakirjandusest.

Ööelulise tühiku täide

Veel proovib Kasela Artoberiga üht ööelulist tühikut täita. Kellegi jaoks, kes võib-olla tahab mõnd muud valikut kui a) kuskil mdma-se peaga klubis tiksuda, b) abikaasaga kolm tundi reede õhtul restoranis tõtt vahtida. Siis peaks tema hinnangul appi tõttama Artober. Kui küsin küllaltki krõbeda piletihinna kohta (100 euro kanti) ja avaldan arvamust, et vaesem inimene äkki ei saagi tulla, ütleb Kasela, et peolaua taga on kõik võrdsed, ja loodab, et järgmisel aastal on ehk odavam. Plaan on mitte piirduda ühe korraga, vaid teha Artoberist ikkagi traditsioon.