OJASOO LAVALOO ARVUSTUS ⟩ Kas viis tundi teatrit on kannatus või elamus?

Dionysos, veini, ennustuste, religioosse ekstaasi ja viljakuse jumal naaseb sünnilinna Teebasse, et rahvas õigele teele ehmatada: jumala mõju all tapab Agaue (Hilje Murel) oma poja, valitseja Pentheusi. Foto: Gabriela Urm

Viis tundi istumist ja rahvas on vaimustuses! Kuidas see võimalik on? Kas Tiit Ojasoo teab mingit salanippi või kogunevad Eesti Draamateatri suurde saali ainult lavastaja fännid?

Mart Juur on juba välja pakkunud ideaalse lavastuse retsepti: kõiki rolle, sh lavastaja, autori, kunstniku oma peab täitma Tiit Ojasoo. Juur võttis temale omasel moel kokku esietenduse järel kõlanud hüüatused, et sündinud on teatriime.

Ent Tiit Ojasoo lavastuse «Vend Antigone, ema Oidipus» õnnestumise «süü» ei lasu vaid lavastaja andel ja kindlasti pole Eestit tabanud Ojasoo-hullus. Eesti Draamateatris etenduv «Vend Antigone, ema Oidipus» on Mati Undi töötlus So­phoklese ja Euripidese antiik­tragöödiatest. Suuresti just julgus ja otsus võtta see eestlaste jaoks kohandatud tekst aluseks ladus tugeva vundamendi õnnestunud lavastusele. Ainult et õigest tekstist ei piisa, ajaloo­ürikud paljastavad, et Undil endal ei õnnestunud 20 aastat tagasi publiku südant võita, saalid jäid tühjaks ja Vanemuise mängukavast kadus lavastus kiiresti.