ARVUSTUS ⟩ Ma mäletan, kuidas sa vaikisid

Külli Teetamm ja Kaspar Velberg Tallinna Linnateatri lavastuses «Nõusolek». Foto: Siim Vahur

Kujutage ette järgmist vestlust:

Edi: «Millega sa ise siis tegelenud oled viimasel ajal?»

Jan (väsinult): «Mina või? Ah, pensionäre vägistan.»

Edi: «Suurepärane.»

Kontekstist välja kistuna tundub dialoogikatke üpris võigas. Ent laval ei vestle paadunud kurikaelad, vaid professionaalsed juristid. Niimoodi, minavormis ametihuumoriga, kirjeldab oma tööd üks advokaat teisele. Veel on tegelaskonnas kaks prokuröri, perelepitaja, emapuhkusel kirjastusetoimetaja, näitlejanna. Ja üks kannataja kohtuasjas.

Nina Raine’i «Nõusolek» on lavastaja Taago Tubinale iseloomulik materjalivalik, kuna näidend loob eeldused teravaks ja ajatundlikuks, valusaks ja sarkastiliselt vaimukaks tõlgenduseks. Eelnev tekstinäide pole suvaline, sest «Nõusoleku» läbiv keelekasutus on ülimalt lummav. Iseäranis süsteemselt ja paradoksaalselt mängib Nina Raine tekstis asesõnadega, lapse minateadvuse tekkest täiskasvanu isekuseni.