JUKU-KALLE RAID ARVUSTAB ⟩ Urmas Alender luuletas nagu ülearenenud teismeline igavikust

Urmas Alenderi kirjutatu oleks justkui üks pikk voolav seisund. Rahutu, suurekskasvamatu, protesteeriv. Foto: Tõnu Talivee

Urmas Alenderi luulekogu «Elu. Mina. Sina» lugedes tabasin end juba paarikümne esimese lehekülje juures küsimuselt: huvitav, kumb on rohkem luule – kas Alender ise või Alenderi kirjutatud luule? Ja sain kohe samal hetkel aru, et ei oska vastata.

Olin suure osa Urmase tekstidega tuttav juba aastate tagant, aga polnud isegi mõelda osanud, et paksus raamatus mõjuvad nood hoopis teisena kui laulusõnade või värssidena üksikuil lehtedel, mis kunagi käest kätte Alenderi tutvus- ja sõpruskonnas ringlesid ning minunigi ulatusid. Aga äkki Yoko Alender oskab? Tema ju isa raamatu koostas. Tegelikult tekkis mul kohe tunne, et tahaks talt küsida, millal ta aru sai, et isa on samal ajal luuletaja ja luule korraga.